Jürgen Rooste. Jõulutervitus 2015: jutlus kuraditosinas kurvas pildis
1. astun vaikset jõulumudast rada – tumetaevafoon! sitaks kannatand on kodumaa pea iga aialapi vahelt jookseb rindejoon pea igas aknas peitub õilsa mässu staap ma tõesti veel ei tea mis uuel aastal saab kas vereoja uhab puhtaks tolle piinat maa 2. vanaema vaikselt sängiserval vatrab: pojakene su vanavanaisa suri suures sõjas su vanaisa suri vangilaagris su isa kaotas jalad võõras kauges sõjas kui kõik hästi läeb saad veel sinagi sõda näha! 3. sel jõuluajal vist ei tule leppimise tunnet ma ei tea mõnel võib-olla tuleb (või see teine – ke**imisetunne) kirikõpetaja peab ju rääkima et peame olema üksteise vasta hääd kuskil mujal mõni teine ütleb et raske aasta oli patt vohab ... pededele tehti seadus aga peredele tehti taha isamaale anti mööda tahti – kesse ikka ära kuulas misse rafas tahtis ahh kesse kuulas pääminister küll ei kuuland ja need sääl ülal – jumal ja ta inglid keda enam üldse kotib mida rafas tahab? misse rafas on ahh? oled näind? vaata siia see on rafas vasak rusikas parem rusikas näed siin see on su rafas oled mees või ei ole? 4. vihasäde hõõgub muretuhas nördimusest kalk valust hell meel ei saa mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel ahhh et on nii kivirähkjaid hetki kanda südamel kui kirstukaant punamütsikesed kõik on putku pand paar nukrat hunti sitsib üksi keset halli põlislaant ... 5. see suur sõda kestab juba aastaid me ronime kaevikutest välja ja vantsime vahel poodi tuul keerutab ikka veel katkiseid kilekotte poeriiulitel värvilised pakendid on pleekind murehalliks see suur sõda kestab juba aastaid me kõik oleme kedagi kaotand kellel on õde läind välismaale mehele kelle lapsepõlvesõbrast kasvas pedekas kelle kõrvalmajja tehti narkarite süstlavahetuspunkt kelle endine pruut leidis tumedasumeda üheöökallima kelle laps läks hiphoptantsurühma nüüd ei tunne teda tänaval murjamimordade sääst enam ära tal on suured pruntis huule lai nina ja võnklevad kintsud see oli minu laps nutab lalisedes ema ja isa hoiab tal õlgadest ära vaata memm see ei ole enam sinu laps suur sõda kestab juba aastaid selgi talvel külmuvad õhukestes mundrites endised elukaardiväelased viimased eesliinimehed viimased mehed pargipinkidele mõtlejakujudeks kevadel tulvaveega rentsleisse kaob vabariigi mõte see suur sõda kestab juba aastaid kõik on kedagi kaotand 6. olen nagu tagurpidi sõudja: silmad ikka minevikku säet tagurpidi – siiski kojujõudja ent mu hõimud – kodutuks on jäet ikka mõtlen neile kes vidiit-vidiit! taeva poole karjub nende äng nagu oleksime kõik ses süüdi et neil puudub – meil on söök ja säng! 7. viimased relvad on meil hambad ja küüned enne viilime lauanoad teravaks varitseme naabrimeest kafliga koridoris mis ta siis on siuke miks tal oli vaja ütelda nii – nüüd saab tast praad me paneme oma vihavaenlased tasasele tulele smoorima õudne ja õurgav on hetk mil piinamislust muutub kulinaarse kunsti õilsaks harrastuseks – aga juba Lehola Lembitu oli kannibal ja õgis oma vaenlaste südameid ja maksu – hei naabrimees kui sa magad pane uks hääga hääste lukku täna öösel tulen ma su südame järgi su väikse kärbatand ja õela südame su hapra ja kallerdava ärajoodud maksa järgi sest sina tahad kodumaale halba aga kodumaa on püha kodumaa on piibliraamatus ja kalevipojas ja põhiseaduses kõigiks aegadeks lubatud meie puhtale rassile ja kaunile keelele ei ole teist sellist tema kõrval ma tulen täna su südame järgi pane uks kõvasti lukku oo naabrimees kes sa ei vaevund tere ütlema misse su tere ka maksab elu või midagi ma ütlen 8. ma ei hoidnud kõiki kirju alles kus mind tappa äfardati mul ei ole kõiki kirju alles kus mina kedagi olen äfardand ma olen nii väsind et vahel öösel kui ma magada ei saa ja ma ei saa magada sest kodumaa valukägin ta maapõuest tõusev ulg ja nutt ei lase mul magada siis kõnelevad muga köögisahtli teravamad noad siis kõneleb muga vana sõraga haamer siis kutsub mind too terav naaskel kapis nad räägivad et me peame minema otsima välja pimedasse öösse et me peame minema otsima porihangede vahelt oma vaenlaseid nad vannutavad mind mitmehäälselt nagu antiiktragöödia koor isamaa ilmub mulle tumeda varjuna tal on hamleti isa silmad joricku pääluus ta ohkab roiskund hingeõhku mu tuppa ma pean minema ja leidma oma vaenlased – sest ilmselgelt on minu vaenlased just need pärispäris vabariigi vaenlased 9. nukker mees baaris räägib: aga minu kodu on nüüd viimane vabaduse kants ma ajasin aknast välja vikerkaarelipu ma suitsetan kanepit sääl kardina taga ja ootan aega et saaksin seaduslikult kinnitada kooselu oma kahe kassi – Milvi ja Jussiga – ma õpin vaikselt araabia keelt ja palun kõiki jumalaid et nad annaksid inimestele kannatlikkust ja mõistmist ja tolerantsi ja leppimist ja ... mu lippu rüvetati mu lipp tallati jalge alla mu lipule mu südamele urineeriti see oli sõjakuulutus ma tean küll need olid need neetud jõmpsikad kes karjuvad mulle koledaid sõnu – ju nende vanemad nii on õpetand aga ma olin selle ise õmmelnud oma surnud ema vanadest siidsallidest ja nüüd tallas keegi mu vabaduse ja mu valu jalge alla ma kägistaks nad selle siidsalliga: minu vabadus minu valu nende elu eest! 10. läen poest tooma kassitoitu ja päkapikukingitust lastele cocacolat kallimale ja endale raha on vähe kuigi kõik arvavad nüüd et mul on nüüd palju raha aga seisan kassas oma asjadega mu ees proua kes juba maksnud küsib kassiirilt kääre et lõigata kassiliivakoti ülemisse ossa sang müüja otsib sahtlist aga ei leia proua põrnitseb ikka ja küsib et ega siis nuga ei ole kassiir ütleb et tegeleb kliendiga ja siis kohe ... klient olen mina mulle meenub nuga võtan taskust ja küsin – kas tohib – lõikan talle sanga aga kott on õrnast kilematerjalist see ei kanna – aitan selle siis väiksesse kilekotti ümber tõsta – proua vaatab mind ja torkab: vaata aga milliseid käsitööriistu me kaasas kanname jõuan ainult ütelda et see on mu naise nuga 11. kaubakeskused on soojad ja valgust ja helisid täis neis on lõhnu joovastavat idamaist lõhnaderaskust ja vulisevaid helisid inimesed voolavad nagu üks jõgi kõigil on ühised soovid ja tungid see on nii zen kui Jeesus on – ütleme – budist siis tunneks ta rõõmu ja kui ta oleks radikaalne islamist siis ka – ta astuks sesse templisse ümber pommivöö aga tegelikult on Jeesus muidugi punkar tal poogen kõigest sest ilust ja pillerkaarist ja kamast-kolast ma märkan et olen rassist mitte budist – natuke punkar – linna on jõudnud mustlasgäng – eri nurkadel sama nägu kutsikatega naised-eidekesed kerjavad – olen seda näind Berliinis ja Helsingis ja veel paaris linnas: hommikul vara tuleb üks mees või eit koerakarjaga (mõnikord on need akordionid) ja jagab need naistele (akordionega on pigem poiskad) välja päevaks nõnda on haledam nõnda saab rohkem raha – ja siis nood nende lombakad kes kõik ühtmoodi väärdund tantsu esitavad – koletu koreograafia! – ja jälle üle jupi aja näen taskuvargaid – mehi kes kõnnivad jõuluturglevate turistide kannul ma näen seda ja olen rassist ka mina – Bruts! Jeesus aga jätaks oma rahatasku kuskile jõululetiservale mustlaspoisikese nina ette ja imbuks siis tasakesi voolavasse zombihordi – kõik on saand tõeks kõik on nagu kuulutati ei ole veel ühtki ameerika õudusfilmi mis poleks tõeks saand 12. ma ei tea kuidas me edasi Eestis on vahel vastik – kuri pilk saadab kuri sõna väisab ... nii paljud (ka mina mu väike kuri alatu süda!) vihkavad nii innukalt tundmatut mul läks küll süda soojaks just oli Nõos üks vahva poiss me luulet kuulamas kes ütles – kui küsisime noortelt et mida nad üldse loevad – et loeb Kaitse Kodu ajakirja ja tal oli mõttesära silmas ja talle meeldisid Sveta tekstid ja ma nüüd ka vaatan seda ajakirja just netis ja Hugo Treffneri koolis kinkis üks laheda sünge olekuga tüüp pärast lugemist mulle überseksuaalse natsiplikajoonistuse – haakrist käepaelal relvad valmis – tapjabüst ees see on äge ühesõnaga jõulutunne tuli pääle ma ei tea kuidas edasi Eestis on vahel vastik zombid uitavad tänavaid ja kõrtse zombid kirjutavad kommentaare zombid valivad zombieestkõnelejaid parlamenti ja pole veel USA õudukat mis ellu poleks ärgand sel jõuluajal ei tule leppimist minu poolt ka mitte ma ei heljuta valget lippu ma ei anna veel andeks ega armu aga kuskilt peab see kõik algama: see tuleb – suur sõda kestab on jõuluaeg me tuleme kaevikutest korra välja me laulame nood paar laulu ja joome need veinid ja viinad selle lapsukese terviseks ja me ei tea kas homme seisab me selja taga ahelik kel on antud käsk tulistada kui me pole valmis teineteist tapma: punkar ja miilits hipster ja nats eluheidik ja karjääripoliitik ja kui oleme valmis tapma teda või end või neid kes selja taga mis ka tost juhtub see mis juhtuma peab tulevad need kes tulema peavad maailm kõneleb meiega tühjade külade ja kaugete külaliste kummalises keeles 13. äkki tunnen et ka täna nende pilgud tähtedesse tõstet kust kuulen ulguteedelt õdede ja vende valus-igatsevat tervitust see on meile ainus kahekõne särav märguand – oh, loe ja loe! tuhatsuine – ja kui oleks mõne tähe helk veel hingeõhust soe! targad mehed on vaid vait nad vaatavad tähtede päält nad saavad aru et tähti on liiga palju need tähed ei räägi meile kunagi kogu lugu ka see üks see särav ja kutsuv ka sel jõuluajal ei räägi see kogu lugu ei saa see kanda endas leppimist kui selle nimel on valatud verd ja valatakse veel – mõnikord on tähtedel veremaitse see teeb natuke valu see on natuke soolakas aga eks see maitseb ka elu enese järele
