Liis Lass: kui elad oma elu päev-päeva kaupa, siis unustad mõelda, mis aasta jooksul toimus
"Ma ei tea, kas ma lubaduseks nimetaks seda – see on ikkagi pigem mingi analüüs ja suurema pildi vaatamine,” tõdeb Liis Lass "Vikerhommikus", et endale ta uusaastalubadusi eriti ei anna, sest muidu jaanuari lõpus peab pettuma. "Kui elad oma elu päev-päeva kaupa, siis unustad mõelda, mis aasta jooksul toimus. Aasta lõpus on tegelikult hea mõelda, mis toimub,” leiab ta, et 2015 oli tema jaoks hea aastat, sest sai väga palju reisida ning ta kasvas selle aastaga ise palju. Suur osa reisimisest Siberisse ja Itaaliasse toimus just tänu filmirollile "Mustas Alpinistist". "Ma tundsin "Musta Alpinsti” puhul sisimas, et on kaks võimalust – kas see film läheb vaiba alla ehk ta ei leia kajastust või vastupidi saab väga suurt kajastust. Sellist keskmist varianti ei ole,” leidis Lass, et see on tore, et vaatajad filmi niivõrd soojalt vastu on võtnud. Filmi- ja teatrinäitlemise erinevuste puhul on Liis Lassi pilt tänaseks muutunud. "Kui ma koolist tulin, siis arvasin, et suurim vahe on mängu suuruses. Nüüd ma enam sellega ei nõusta – küsimus ei ole vahendite suuruses, vaid vahendite valimises." Ta leidis, et filmis saab pead olema palju teadlikum, sest pead olema kursis, mis objektiiviga filmitakse, mis plaanis parasjagu võetakse. Ta tõdes, et filmi juures oli kindlasti teatud väljakutseid. "Ma ei tea, kas see filmis välja tuleb, et ma ei ole tegelikult väga hea suusataja – kui kuskilt ikkagi tuli laskuda, siis pisarad olid silmas ja käed olid krambis.” Lisaks tõi ta välja, et väljakutseks kujunes ka varustus, kuna ta ei ole varem mägedes kunagi matkamas käinud. Ajastutunnetust andis näitleja sõnul kõige enam just kunstnikutöö. "Kui sul on ka ikkagi seljas riided, mis on sellest ajastust pärit, siis see kuidagi iseenesest aitab.” Samuti lisas ta, et iga kord, kui nad järgmise päeva stseeni ette valmistasid, rääkis Urmas Eero Liiv neile tausta. 2014. aastal sai Liis Lass Linnateatri enim mänginud naisnäitleja tiitli, kuid sel aastal ta seda ei oota. "Nüüd ma olen kuidagi kauem teatris olnud ja saan juba rohkem aru, mis toimub – oskan ka rohkem püstitada endale eesmärke. Teatud mõttes on nüüd rahulikumaks läinud, aga teisest küljest sisulisemaks.”
