Arvustus. "Rocky" fännid on õnnelikud inimesed
"Rocky" fännid on õnnelikud inimesed. Nüüd on seerias juba seitse sissekannet, kuid ühtki neist ei saa täielikult maha kanda – tegemist on läbini korraliku filmisarjaga. Juhtub harva, et mõni 70ndatel alustatud saaga praegu järje saab, ning veel harvem tuleb ette, et järg ka hea film on, aga kõigi eelduste kiuste on asjalood "Creedi" puhul just sellised. On raske öelda, kas "Creed" on parem teos kui surematu klassika ja spordifilmide etalon "Rocky", kuid äärmiselt korralik tükk on ta küll. Tänaseks koguni 40 aastat Rocky Balboad kehastanud Sylvester Stallone on sellesse seeriasse alati väga kirglikult suhtunud – see on tema südameprojekt. "Rocky" oli Stallone'i pilet Hollywoodi ja tänavu 70-aastaseks saav musklimägi pole seda sugugi unustanud. Nii pole suurem ime, et ka "Creed" keskmisest Hollywoodi spordifilmist märkimisväärselt üle on. Muidugi on üpris keeruline öelda, kui palju sõnaõigust Stallone'il filmi tegemise juures tegelikult oli, kuna ametlikult tegeles ta lisaks näitlemisele vaid produtsenditööga, kuid on raske uskuda, et siin midagi ilma Stallone'i heakskiiduta tehti. On üldse parajalt ootamatu, et kuus "Rocky" filmi kirjutanud ja neli lavastanud Stallone nüüd äkitselt pea kõik kohustused noorematele üle anda otsustas, aga eks see näitabki ehedalt, kuivõrd kindel ta Ryan Coogleri režiis (põhjendatult) olla võis. Üllatuslikult on "Creed" oluliselt täisväärtuslikum "Rocky"-film, kui võinuks arvata. Balboa ei ole siin lihtsalt treener, kes uuele poksijale appi tuleb – ta on põhikarakter, kes areneb keskmisest filmi peategelasest rohkem. Põhirõhk on loomulikult Michael B. Jordani kehastatud Adonis Creedil ja nii peabki, aga see ei takista Rockyl olemast täpselt sama soe ja siiras mees, millisega õnnelikumad vaatajad juba 1976. aastal kinodes kohtusid. Ja rockylikku ehedust paistab ka tervest ülejäänud filmist, isegi režiist. Coogler on tabanud kenasti originaalteose võlu ning lavastanud filmi võimalikult lihtsalt, lausa dokumentaalilikult. Just nagu Avildsen, just nagu Stallone.  Lisaks stilistilistele sarnasustele on "Creedis" fännide rõõmuks hulganisti sisulisi viiteid. Kui enamikus filmimaailma hilistest järgedest vihjatakse vaid esimestele, kiidetumatele sissekannetele, siis "Rocky" pakub selles mõttes oodatud vaheldust, kuna siin seerias peetakse au sees ka pisut kehvemini õnnestunud osi. Dialoogis mainitakse muuhulgas kolmandat ja neljandat "Rockyt", stseenide kaudu tuletatakse meelde esimest, teist ja kuuendat, kuid sugugi mitte end korrates, pigem melanhoolselt. Üleüldse on "Creed" spordifilmi kohta ootamatult (aga "Rocky" filmi kohta täitsa oodatult) nukrameelne ja mõtlik. Kellele meeldis 1976. aasta "Rocky", kellele istus 2006. aasta "Rocky Balboa", sellele passib kindlasti ka tänavune "Creed". 2015. aastat on sobivalt nimetatud õnnestunud järgede aastaks ja "Creed" võib vabalt olla selle väite tõestavaks lipulaevaks. Lisaks sellele, et tegu on iga fänni jaoks teretulnud nostalgialaksuga, on "Creed" ka eraldiseisvalt võimas draama, mis paneb vaataja tegelastega kaasa elama ja neist hoolima. Ning on garanteeritud, et filmi viimane stseen toob oma sentimentaalsuses pisara silma isegi meestel, kes seda puupäist poksijat juba 80ndatel armastama hakkasid. Treiler: 
