Sirbi laureaat: missioonitundlik muusikast mõtleja Aare Tool
Aare Tool (1986) on Sirbi tänavustest laureaatidest noorim, mistõttu palusin tal end lugejale lühidalt tutvustada. Tool vastab tagasihoidlikult: „Minu elulugu kattub tegelikult haridusteega. 2010. aastal lõpetasin EMTAs bakalaureuseõppe muusikateaduse erialal (kaks esimest aastat õppisin ka klarnetit) ja 2011. aastal magistriõppe tööga „Vormist ja harmooniast kolmes Eduard Oja sümfoonilises teoses“. Sestpeale olen olnud doktoriõppes ja sellest õppeaastast sealsamas ka muusikateoreetiliste ainete lektor. Väitekiri tuleb Eduard Oja teemal muusikateoreetilisest (analüütilisest) vaatepunktist. Viimase aja tegemistest niipalju, et detsembri alguses osalesin Hämeenlinnas rahvusvahelisel Sibeliuse konverentsil.“ Aare Toolist sain Sirbi muusikakülgede üks püsiautoreid 2013. aasta sügisel. Enamik tema rohkem kui 30st kahe aasta jooksul kirjutatud artiklist kuulub kõige traditsioonilisema kontserdiarvustuse žanri. Olen muusikatoimetajana pidanud seda väga oluliseks, ehkki tean, et nüüdismeedias peetakse seda pigem väljasurevaks nähtuseks (vt nt Jüri Reivere „Kriitikakunst“, Sirp nr 49, 2015). Sel teemal on „Kriitikakunsti“ rubriigis sõna võtnud ka tänavune laureaat, kes leiab, et „kriitika kriisist kõnelda oleks mõneti lihtsustav, sest kriitika marginaliseerumine on vaid üks ohumärk humanitaaria üldisest üha rohkem muret tekitavast seisundist“ (Sirp nr 11, 2014). Sealsamas on ta esile toonud muusikakriitika eripära teiste kriitikaliikidega võrreldes: „Asjaolu, et muusika toimib ka sõnalise väljenduse sfäärist sõltumatuna, teeb sellele keskenduva arutelu paratamatult mõneti spetsiifiliseks. Enamgi kui mitmed teised kriitika valdkonnad peab muusikakriitika looma teatava intersubjektiivse välja, kus lugeja oma kuulamiskogemusele ja taustateadmistele toetudes intuitiivselt aimab sõnadesse rüütatud muusikalist tegelikkust. Niisamuti on muusikakriitikal nagu esituskunstide kriitikal üldisemaltki oluline roll kultuurisündmuste valikulise jäädvustaja ja kultuurimälu toetajana.“ Aare Tool on osutunud vägagi missioonitundlikuks, teravapilguliseks ja sõnaosavaks kriitikuks. Asjaliku hinnangu saavad nii esitaja kui ka kavas olnud helilooja ja/või (uudis)teos, ent see on alati osavalt sulandatud laiemasse konteksti. Nii kirjutab ta juba oma esimeses artiklis, arvustades Vardo Rumesseni Brahmsi-kava, nii Brahmsi võimest jätkuvalt kuulajat kõnetada – „ülemöödunud sajandi muusikasse kätketud traagika ikka ja jälle kõigiti päevakohane“ – kui ka pianisti laiahaardelisusest ja süvitsiminekust. Needsamad kvaliteedid saab esile tuua ka Aare Tooli kaastööde puhul. Seetõttu on Tooli arvustused leidnud kõlapinda ka nende lugejate seas, kes ise (klassika)kontserdil ei käi ja kuuldavasti muusikaküljed lugemata edasi lappavad. Loodan, et lugeja märkas nautida meie värske laureaadi tänast tagasivaadet detsembrikontsertidele, kus ta näitab oma haaret Mussorgskist Saariaho ja Sinatrani.
