Jürgen Rooste: kosmoseprintsi lahkumine
Ärkan hommikusse selle pääle, et mu parim sõber saadab sõnumi: Bowie on surnud. Järgneb teisi. See tume täht („Blackstar“ on Bowie 25. ja viimane elu ajal ilmunud album) jääb me aja kohale. Reedel, 8. jaanuaril sai Bowie 69 aastaseks, Elvis Presley oleks saand 80. Muide, Elvise kohta öeldi 1970ndail, et ta näeb välja nagu mingi tulnukprints, ja seda mõeldi muidugi pigem halvustavalt, ta ülepakutud briljantide ja kuldhaakidega kostüümid, ta veidi äraolev pilk ... Muidugi, kui Elvis oli 20. sajandi olulisim monarh, kelle kõrval kõik vanad aadlisuguvõsad olematusse hallusid – ja see protsess õnneks jätkub, vereliinid ei püsi – rock'n'rolli kuningas, siis Bowie oma eri värvi silme, sumeda hääle ja veidrate-lummavate näojoontega oli kindlasti kahvatu krahv, prints kosmosest. Bowie on kameeleon, väga keskkonnateadlik kameeleon, pigem säärane, kes aimab alati ette mingeid vaibe-tundeid-suundi, kes oskab sulandada oma olemisse, identiteeti ka kõige uut, siiamaani on mu lemmik ta veider-tumedatooniline-sünge plaat „Outside“ (1995), millel ta sünteesis saunde ja helikeeli ja maailmu, mida ainult see täheprints luua oskas. Lisaks oli sääl narratiiv, lugu, jutustus väga kummalisest maailmast ... Et mustatäheplaati pole ma veel kuulata jõudnud, siis mõni ilmund lugu sellelt meenutas mulle toda aega – just jõudsin mõelda, kallimale öelda, et sellest tuleb vist üks aastate parim plaat. Bowie on kunagi öelnud, et tema ideaalne elu (või surma järgne elu) oleks hiiglaslikus raamatukogutoas, kus oleks lõputult raamatuid ja kohvitermos, mis kunagi tühjaks ei saa, ja siis ta istuks tugitoolis ja loeks ja loeks ja loeks. Ma loodan, et kunagi kohtume taga säärases paradiisis või põrgus, ja ei hakka üksteist segama. Ma igatsen toda Bowie-aega tagasi, kus muusika ei ole mingi toodetud asi, kus tähed ise ehitavad oma rolli, tegelaskuju, kellega meid lummata, kelle kaudu oma lugu rääkida, aidata meil leida omi teid ja lugusid. Praegu on selliseid, Die Antwoord, Amanda Palmer, Lana del Rey, see aeg peab uuesti tulema, kui me oleme vabad ette antud mallidest, kui kunstis kõnelevad inimeste hääled, ja neil kunstnikel on võimalus seda häält ise luua, selle tegelaskuju sees puudutada meie inimeseks olemist. Bowie tegi seda parimini, tema tähemehe-laulud ja kosmoseseiklused olid mu lapsepõlve osa, tema tumetähtedesse äraminemine inimese paratamatus. Ja samas: kui käeulatuses (ja nii lõputult väljas sellest) on me jaoks kogu tänase kultuuri ajalugu: Bowie saanuks aasta pärast 70, Mercury tuleval sügisel, Elvis võinuks 80-aastase taadina veel kurba kantrit jorutada küll. Imeline aeg on siinsamas, me ei tohi seda lihtsalt ise ära rikkuda. Kuigi see rikkumise-asi tuleb meil kõige kergemini välja.
