Jürgen Rooste. Tolerasti piiblitund: meie reliikvia on vabadus 
Kui ma mõtlen vabast Eestist, on rõhk vabadusel. Sel riigil ei ole mõtet, kui ta on kinnine, reeglite-seaduste võrgus vaevlev vanamoodsa rahvusluse kants. Kuigi (kordan end): ma olen ses mõttes marurahvuslane, et kogu eesti asja mõte on minu jaoks eestikeelses olemises, me kirjutatud ja kõneldud kultuuris. Eesti kirjandus, me laulud-lood, on kogu mu Eesti. Ja kaame näolapp ei ole sugugi selle eeldus või garantii. Aga: minu jaoks kaaluvad naiste ja homode – ja ka nt laste, aga ka meeste – kõigi nõrgemate-väiksemate õigused, üldised inimõigused ja vabadus tuhat korda üle igasuguse usu- ja kultuurivabaduse. Jah, palun, võite uskuda millist jumalat (või põhimõtet-printsiipi-ilmakorda) tahes, aga kui te selle nimel kedagi sandistate (nt naisi ümber lõigates) või teisi – nii-öelda uskmatuid või ateiste või väärusklikke või hereetikuid või paganaid või teisitimõtlejaid – vähem inimeseks peate, siis pole midagi teha, te annate teist alandades ära hoopiski osa iseenda inimeseksolemisest. Jah, ma räägin Kölni sündmustest. Ja Helsingi politsei pressiteatest, ja teistest ärevatest märkidest. Mina tuntud tolerastina vist pean. Köln on muidugi märgiline, see ei ole linn, kus tavaliselt toimuks midagi, millest kuuleme, seekord aga valgus mingi veider lögane tumeollus äkki üle ääre. Paranoilisena võiksin tõesti oletada, et see on kuidagi tellimustöö: näiteks Putini režiimi toetajate ja Euroopa marurahvuslaste projekt (see näiksegi üldiselt üks kamp olevat, et Lääne-Euroopa – aga ehk ka meie kandi – marurahvuslasi rahastatakse Venemaalt on ülimalt tõenäoline ja osalt isegi avalik) või ISIS-e meeste teadlik vaimne pomm. Ei usu, et politseiuurimine seda tuvastada suudaks, aga kuskil põhjahoovuses olid sel sündmusel (ja teistel sarnastel) oma tõukepunktid. Üks asi on see, et me näeme siin teatavas mõttes islami allakäiku – kui islami noormehed võivad avalikult juua, rakette põmmutada ja naisi seksuaalselt rünnata, siis on seegi, kristlusega võrreldes kunagi palju liberaalsem, aga tänaseks samavõrra konservatiivsem usund, alla käimas. Mis ongi õige, sest ega institutsionaalne kirik ei suudagi meile jumalikku seletada või vahendada. Kirik ja usund süsteemina, ideoloogiana, on ikkagi võimumehhanismid, parimal juhul ka sotsiaalsed struktuurid, aga igal juhul on teretulnud kõik märgid, et mõõga-tule-vere usku religioossed ehitised lagunevad. Mida lihtne islamist mõtleks, teades, et Islamiriigi eesotsas olevad tüübid on pidanud seksorjasid, tarvitanud mõnuaineid jne (mida mõtleme tegelikult meie, teades, et kirikuõpetajate sääs või nt perekesksete ühenduste eesotsas peidavad end pedofiilid – kas pettume-loobume)? Minu Allah ei annaks säärastele armu, karistaks neid pikalt ja karvaselt. Sest minu Allah (noh, lihtsalt jumal) – erinevalt vist ususõdijate omast – on õiglane, karm ja kuri ja ei anna pasapeadele lootust, et läbi teiste alandamise või õhkimise oleks võimalik pälvida mingitki lunastust. Muidugi. Milline on lääne naise kuvand üksiku, sotsiaalselt pea heidikustaatuses, ajupestud-radikaliseeritud noormehe silmis, kelle vahetum kogemus pärineb interneti pornolehekülgedelt (mäletatavasti oli Osama bin Ladeni ja ta kaaskonna peiduurkaski märkimisväärne pornokogu)? Need on ju uskmatud (või väärusklikud), seega nagu alamad olendid niikuinii. Magavad kõigega, mis ette juhtub, miks siis mitte minuga? Mõned mägedepojad vaatavad nii ehk lambaid nagu osa äkki veidrale vabadusemaale jõudnud meestest-poistest vaatab Euroopa naisi. Muidugi ei ole see millegagi õigustatav. Eks peab meilgi tegelema meeste-poistega, ei Soomes ega ammugi Eestis pole seksuaalsete rünnakute probleem praegu uustulnukate pärusmaa. Kui statistikaameti järgi registreeriti Eestis 2014. aastal 147 vägistamist (uuemat infot praegu ei leidnud), siis meenus, et vägistamistest annab politseile teada üldse vast 5-10% ohvritest. Sageli on vägistajaks tuttav või lähedane ja/või mängus alkohol/narkootikumid, laste puhul on asi veel hullem (neid juhtumeid on veel raskem avastada). Lisaks ei julge mehed-poisid sageli sellise jutuga üldse politseisse (või kellegi juurde) minna. Nii et meie ees on jäämäe veepäälne osa. Muidugi ei ole ma nii loll, et süüdistada pornot, kuigi olen ise tundnud, et see sööb ära vaba erootilise mõtlemise ja loomuliku seksuaalsuse. Porno on eluterve asi, kuni teda saab napilt, noor inimene (või ka vanem) saab piiluda, saab veidi osa, miskit teada, aga kui see muutub normiks, on pidevalt kohal, siis ... noh, lootust on neil noortel, kes ühiskonna liigse pornografiseerituse tõttu sellest kõigest eemale tõmbuvad. Aga nood teised, kes kasvavad tolles kehalises, mehhaniseeritud ärakasutamise maailmas, kus seks astub inimese elutegevusest massiivsesse meelelahutusärisse ... Ja kujutage, kui konservatiivsesse, suletud usumaailma, jõuab kohale säärane hulk pornot – on see realistlik pilt me ühiskonnast? Äkki ongi? Ühesõnaga: konflikt pidi nii ehk naa tulema, kultuuride kokkupõrge, vastastikune allaneelamiskatse on paratamatu, kuigi alati võib loota paremat – ses mõttes olekski alatu saata Eestist välja mõni pagulaspere, kus laps juba eestikeeltki tönkab, ilmselge, et sääraseid me ju siia tahamegi, need on tuleviku eestlased, osalised selles kultuuris. Ilma juurteta, oma kultuuriruumis sekulariseeruvad, meie silmis ikkagi usuradikaalsed läbisõitjad, kes siinses osaliseks ei saa, on hoopis teine teema. Aeg on näidanud, et Eestis on võimalik seadustega opereerida, lihtsamaid asju ära teha, isegi kui inimesena seaduseusku ei olda (et ega viinamüügikeeld joomist kaota jne), mingid asjad saaks praegu küll kiiresti paika panna, kui me tahame vastanduda võimalikele tulevikustsenaariumidele või neiks vähemasti ennetuvalt valmistuda (end kuidagi kaitsepookida). Ja seda ei saa homsesse edasi lükata. Oodata mingeid juhtumeid-päästikuid, mis paneks meid asju muutma. Ei ole meeldiv ei eurošariaat, totalitaarsed režiimid (mis võivad ka Putini-Venemaa moodi demokraatiat mängida, kujutan ette, et nii Ungari kui Poola võimudele kui ka mõnele meie poliitilisele jõule oleks see vägagi sobiv – millest tuleb kas või toosama Reformierakonna asendamatusejutt? demokraatia küll, aga meie tingimustel...), sõdade ja kaose ajastu Euroopas ... Islamiriigile või radikaliseerunud-eraldunud Venemaale on teretulnud või kasulik pea ükskõik milline neist variantidest. Siiski, me elame praegu oma päriselu, loome tulevikku oma tingimustel. Seetõttu tuleb vaba Eesti seadusandlus – ja vabadus – hoolega üle vaadata seda silmas pidades. Sõnavabadus peab olema tagatud (kahju sellest Kenderi-juhtumist praegu, prokuratuur on ohtlikul teel, muidugi mees ise manipuleeris servapäälse teemaga ning tema leer kummitas-kiusas ka prokuröri ja ta peret, ilmselge, et prokuratuur ei anna seda andeks, ei saa anda, aga tõesti, näidisjuhtum?!), samamoodi võimalikult paljude ühiskonnagruppide õigused, selles mõttes peaks väga kiirustama kooseluseaduse rakendusaktidega – ma näen selle seaduse pidurdamises konkreetset ohtu Eesti vabadusele ja tulevikule. Ohtlik on ka see, et meil vägistamiste ja pedofiilia, lasteahistamise või laste seksuaalse ärakasutamise eest nii leebeid karistusi määratakse, et sageli saab ohvrist ohver veel ka uurimisasutuses, kus teda ei usuta või umbusaldatakse. Laste puhul on ju veel see asi, et neil on raske, nad niigi tunnevad, et lähedased on neid reetnud, ei suuda päriselt oma olukorda mõista ... ses mõttes oleks igati inimlik, kui tõstetaks ka nii-öelda legaalse suguküpsuse iga paljude teiste riikide eeskuju 18 või vähemalt 16 eluaasta pääle. Ilmselge, et ei tohiks siis näiteks mõne lapsevanema isikliku viha või suva pärast karistada 21-aastast, kes käib läbi 18-aastasega, küll aga saab ette võtta 40-aastase, kes liialt 14-aastastest huvitub. Ning lisaks tuleb lapsi valgustada ses osas, et nad ei arvaks, et 14 on see iga, kui nüüd peab selle asjaga tegelema hakkama, sest seadus lubab – muide, sääraseid on! Et see on ikka teistpidi seadus, mitte silmnäoga, vaid pigem kaitsva seljaga laste poole suunatud. Olgu, kuidas peaks see kõik aitama võõra kultuuri kodutute ja kiimaste kodanike vastu? Minu usk on see, et kui meil on endal kõik korras, kui me oleme ise tugevad, siis ei suuda mõni tuhatki siiasaabujat, eriti kui nad tulevad perekonniti, kuidagi me olemist mõjutada või eluruumi sassi lüüa. (Mitmerelvapidamine võiks ka ikka lubatud olla, pigem see, kui mitmenaisepidamine.) Teisalt: vabadus on tähtis, inimeste õigused – naiste, homode, laste, kõigi nõrgemate ja väiksemate õigused – peavad seisma kõrgemal usust, keelest, nahavärvist, kõigest muust, mis väline või veendumuslik. Teise nägemine objektina oma madalamate tungide rahuldamiseks – kui tunne pole kirglikult vastastikune – on talt vabaduse võtmine, tema vabaduse pääl tallamine. Islam ja kristlus on ülilähedalt seotud, tõsiusklik ei tule jooma ja käperdama ja vägistama, ta ei saa indulgentsiga end pattudest vabaks osta, tema jumal ei lubaks seda, ta näeb ka sisimat räppa. Kaabakaid leidub kõigi rahvaste ja usukoguduste sääs kahjuks. Umbes sama palju igal pool ja neid on ikka päris suur protsent. Ingleid või geeniusi (nood enamasti omavahel ei kattu) on igal pool vähe. Siin, Eestis, kunstnikuna, tulevikumaailma kujutlejana, tahan ma valida säärase maailma, kus saab luua, kus inimkond – kes on suuresti pääsenud tootva töö orjusest, s.t vabastatud tegema suuri, olulisi, vaimseid asju – ei mandu lihtsalt meelelahutusjuhtmete otsas rippuvaks lodevaks rümbaks, vaid heitleb-otsib edasi. Ma saan aru, et see on utoopia. Aga ei ole utoopia rajada selle maailma eeldusi: tagada, et Eesti naised ja lapsed – ja mehed! – ei peaks kartma seksuaalvägivalda, et naistel oleks ühiskonnas tugev, samamoodi juhtiv positsioon ja võrdsed võimalused kõiges, milles me võrdsed oleme (see tähendab ikka otse seadusandlust, mis sellega tegeleb, soolise võrdõiguslikkuse voliniku reaalset tööd, olgu ta päälegi poliitilistel kaalutlustel valitud); et homod saaksid seaduslikult koos elada ja abielluda ja lapsi kasvatada – sest ilmselgelt on parem, et lastel on vanemad! Kui meil on mitu tuhat ilma vanemliku hooleta last ja ehk hääl juhul mõnisada homo- ja lesbipaari (enamasti normaalsel järjel, korraliku töö ja haridusega), kes tahaksid anda neile kodu, siis jumala eest, miks ei! Ma ei kujuta ette, mis propagandamasina ja teavitussüsteemi ja koolitusvõrgu me püsti peame panema, kui siia jõuabki kunagi hulgaliselt noori üksikuid islamimehi, kes on seksuaalsesse nälga suremas. Aga igatahes on võimalik selle institutsiooni või võrgustiku loomisega ühiskonda ja majandust ergutada, uusi töökohti luua ja hullemaid kultuurikonflikte (antropoloogias olen sattunud lugema lõike, kus näiteks kunagisi vägistamisi kirjeldatakse "kultuurikontaktina", aga see ei vähenda kuidagi selle kuritöö füüsilist või psühholoogilist jõhkrust ja hävitavat mõju ohvri eneseteadvusele ja tervisele) ennetada. See ei ole ületamatu kuristik, aga kui meie reliikvia on vabadus, siis olgu see vabadus kõigile, et ennekõike oleks nõrgemad kaitstud (suurem-tugevam laiutab oma eluruumis nagunii). Ja ükski jumal, ükski printsiip ei tohi seista sellest inimlikust kõrgemal. Eesmärk on inimene, ja see ei pühitse abinõusid, mis alandavad või hävitavad. Ps! Üks asi on meil aktiivselt reageerida Poola või Ungari sündmustele (või uriseda Venemaa kallal), kus vaba ajakirjandust on ohus, teine aga see, et samamoodi tuleb hukka mõista Saksamaa: kui ikkagi vaikitakse poliitkorrektsuse või hirmude tõttu maha oluline info, hoopis see mängib kaardid vastasjõudude kätte, varjamine-valetamine, mitte aga lahtiste lehtedega mäng – praegu reetis kohalik politsei ja meedia oma Kölni inimesi, kes kannatasid. See on sama ohtlik suundumus kui totalitaarsete režiimide tõus Euroopas või isegi tõukav faktor, ühesõnaga, kui Saksamaa peaks radikaliseeruma võib lähtepunkt olla just Kölnis, ja isegi mitte selles, mis toimus (seegi võis olla organiseeritud), vaid selles, kuidas reageeriti-tegutseti. Või kiidavad meie riigipääd sellise jama hääks?
