"Eesti Lugude" ankeet. Antti ja Ave Häkli: vahepeal tundus, et kõik tahavad dokki teha
Antti Häkli ja Ave Häkli Antti lõpetas BFMi dokumentalistika magistrikursuse 2012. aastal ning meedia bakalauruse 2009. aastal. Hetkel tegeleb ta kultuurisaate "OP" režissöörina. 2015. aastal sai ta olla režissöör ka põnevas moeseriaalis "Kapist välja". Ave lõpetas BFMi tele- ja dokumentalistika magistrantuuri 2013. aastal. Eelnevalt oli ta teinud bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ajakirjanduse erialal. Hetkel töötab ta põhikohaga saates “Kapital” ja selle kõrvalt ka Vikerraadios saatejuhina. Mis on teie filmi põhiline idee? Filmi põhiline idee keerleb küsimuse ümber, miks üks noor eestlane kolib välismaale elama. Taolisi noori on tuhandeid, aga meie valisime oma loo kangelaseks loomingulise eriala esindaja. Liis Hirvoja kolis viis aastat tagasi Londonisse, et muusikuna läbi lüüa. Film näitab kui palju tööd ja pingutust see otsus nõuab. Miks valisite just sellise teema? Ave: Filmi läbivad kaks teemat – välismaale kolimine ja muusika ning muusikuna elatise teenimine. Mõlemad teemad on pikalt mu mõtetes ringlenud. Antti: Me oleme mõlemad muusikataustaga. Ma olen varsti juba kümme aastat elanud välismaal, ehk siin Eestis. Läbi Liisi õnnestus meil siis jutustada lugu, mis ühendas need mõlemad meie elu jaoks tähtsad asjad. Ave: Usun, et filmitegijana on oluline, et oskaksid end samastada filmi kangelasega – see aitab tema otsuseid mõista. Kas olete näinud kõiki seniseid Eesti Lugusid? Mis teile sealt meelde on jäänud? Ave: On rõõm tõdeda, et Eesti lugusid on juba nii palju tehtud, et kõiki kindlasti näinud ei ole. Viimane väga hea elamus oli režissöör Peeter Vihma “Juhtmevaba elu”, mis paar nädalat tagasi teleekraanile jõudis. Ka Peeter Vihma eelmine film “Rist ja viletsus” jäi meelde. Humoorikas sisekaemus kiirabi brigaadi aastavahetusele. Mõlemast filmist kumab läbi Vihma väga hea dramaturiga tunnetus. “Juhtmevaba” elu võlus ka lummava pildikeelega. Antti: Eesti lood lähevad aina põnevamaks. Head näidiseid on Monika Siimetsa Siirist ja Viivist rääkiv lugu. Samuti mulle meeldis Pärt Uusbergist rääkiv "Sisekõla", mille tegi Madis Reimund. Kelly Sildarust tehtud Eesti lugu oli ka väga tugev, tänu sellele, et see oli n-ö outside the box ehk teise nurga alt tehtud. Osaliselt väljaspool Eestit filmitud ning ootamatu tegelase ja teemavalikuga. Miks otsustasite osaleda Eesti Lugude sarjas? Ave: See on hea võimalus jutustada ühte lugu läbi filmi. Pooletunnine formaat on persoonilooks paras pikkus. Kui tegeleda igapäevaselt teletööga, siis on tõeline luksus teha filmi. Antti: Ma olen vist sellest hetkest saati, kui nägin Mihkel Ulki räpparitest tehtud Eesti lugu "MC Battle", mõelnud, et tahaks ka teha. Ma arvan, et olen katsetanud ka juba vähemalt kolme-nelja ideega löögile saada. Väga tänuväärne oli lõpuks saada seda formaati proovida. Et kes iganes mõtleb, et tahaks ka, siis harjutage kätt ja tulistage edasi! Milliseks peate Eesti Lugude positsiooni Eesti dokumentalistikas? Antti: “Eesti lood” on selline filmi ja televisiooni murdepunkt. Põhjalikum kui iganädalane telesaade, aga samas oma lühiduse tõttu (30 min) täispikka filmi mõõtu välja ei vea. Ma arvan, et see on igaljuhul nutikas formaat. Annab võimalusi rohkematele tegijatele ning juba tänu sellele mitmekesistab Eesti dokumentalistika pilti. Milline on teie arust Eesti dokumentaalfilmide olukord praegusel hetkel? Antti: Üsna hea. Dokk on hetkel väga pop. Vahepeal tundus, et kõik tahavad dokki teha. Aga ma saan ka aru, miks. Dokumentaalfilm võlub, sest ta pakendab päris elu filmiesteetika poolt antud raamidesse. Ja tegija saab ise mängida nende päris elu poolt antud klotsidega. Eestis toimub juba mitmendad aastat suisa kolm dokumentaafilmide festivali (Pärnu, DocPoint ja Matsalu), nii et väljund dokumentaalfilmidele on ka olemas! Ave: Väga meeldiks näha ka rohkem eksperimentaalseid ja mängulisi dokumentaalfilme. Näiteks “Disko ja tuumasõda” oli omal hetkel väga julge ja piire kompav teos. Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade? Ave: See on üks ütlemata halb küsimus, aga püüan sellele siiski vastata. Üldjuhul jäävad meelde need filmid, mis tavapärasest veidi teistmoodi. Mulle on sügava mulje jätnud näiteks Mark Soosaare “Mission Impossible” ja “Eesti esimene kodanik”. Andres Söödi “511 foto Marsist”. Viimaste aastate dokkidest Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku “Kuku: Mina jään ellu” ning Heilika Pikkovi “Õlimäe õied”.  Antti: "Disko ja Tuumasõda" (rež. Jaak Kilmi, Kiur Aarma) on väga tugev film ja mitte ainult seetõttu, et olen Eestis elav soomlane. Samuti läks mulle korda "Tööpealkiri: Imelaps" (rež. Marianna Kaat), kuna film läks märgamatult väga sügavale peategelasse ellu. Paljud lemmikud said juba eelnevalt mainitud, sest meil on Avega väga sarnane filmimaitse!
