Jürgen Rooste luuletus: ahvilaul
AHVILAULah et sinu sõnad ja sõbrad on tõeliselt päris –vabad – teile kuulubki öine kulg ja ulg?mina istun kinni oma viletsas majas ja ajaskui elu on päälause – mu päralt joonealuses sulg ise ehitin endale elu kui vangla – akende ettetrellid paksu ja tugeva mördiga ladusinvaatsin et päiksepoolses seinas poleks mu akenalles siis aastateks kadusin – sääl olles adusin vangla ei ole ei müürid ei seinad ei lõputuleinasolek või üksindus valitud-vabatahtlikvangla on kui kannad enesega meeles kõikekaasas kui su vaimu keha on kange ja pahklik kui ma ei saa lahti enda seatud reeglitest-peeglitestarmastusegi teen enesele mõttes orjaksparem siis tahan tagasi aegade algusseselleks kes jahti pidas ja marju-seeni korjas vanal-kavalal ahvipilgul sind vaatan võserikustilusat noort valevat kutsuvat kehasuur monstrum nagu ma olen – taganendžunglisse tatsama vaikselt tahtmata haiget sul teha
