Keelesäuts: süüvima, aga sööbima
Sõnamuutmise paralleelvormide järjest suurem hulk paneb vahel küsima, kas ei riku see ära loomulikku tunnetust, mis sõnad sarnaselt käituvad? Kas keegi teab peast, kuidas pöörata sõnu süüvima ja sööbima? Mina ka kindlalt ei tea, alati vaatan ÕSist järele. Niisiis tuleb käänata süüvima : süüvida : süüvin : süüvib, eeskujusõnaks on õppima ehk sõna pöörates vahelduvad 2. ja 3. välde. süüvima tähendus on ‘sügavusse tungima, süvenema’. Täiesti teine sõna on sööbima, tähendus ‘end sisse sööma’, pööramisel tasub võtta ÕSi järgi eeskujuks elama – ehk vältevaheldust ei ole: sööbida : sööbin : sööbib. Kummagi sõna puhul pole ka laadivaheldust, b-d ja v-d jäävad oma kohale. Naljakal kombel tunduvad nad sarnased, võib-olla teatava kokkupuute tõttu tähenduses. 
