Arvustus. Ilus, aga liiga lihvitud lugu soost ja seksuaalsusest
"Taani tüdruk" ("The Danish Girl") on ülimalt ilus, kurb ja emotsionaalne lugu ühe mehe teekonnast enda leidmiseni. Lugu põhineb kahe Taani kunstniku Einar Wegeneri ja tema abikaasa Gerda elul 1920ndatel aastatel Kopenhageni ja Pariisi art nouveau ajastu boheemlaste ringkondades. Kõik algab väga süütult: Gerda (Alicia Vikander) palub Einaril (Eddie Redmayne) oma maali jaoks poseerida naiste rõivastes. See äratab midagi mehes või pigem toob esile allasurutud tunded. Järgneb sotsiaalne eksperiment: vabameelne naine teeb mehele, kes ei soovi ühel õhtul peole kaasa tulla, ettepaneku minna kellegi teisena. Nad rõivastavad ja meigivad Einari naiseks, luues koos uue identiteedi - Lili. Kui algne rollimäng on boheemlikele kunstnikele naljakas eksperiment, siis üsna pea ei ole enam tegemist mänguga. Einar hakkab tajuma end sisimas naisena. Gerda sai oma meest naisena maalides kuulsaks, Einar aga leidis tänu sellele enda. Abikaasade sõprussuhe jätkub ning vapper Gerda seisab oma naiseks transformeeruva abikaasa kõrval lõpuni. Filmis on mõlema, nii Einari kui Gerda lugu tasakaalus. Kuigi Vikander on tehniliselt kõrvalosas ei näi see sugugi kõrvalisena ning kõige liigutavam loos ongi tegelikult Vikanderi tegelaskuju ning tema meeletu tolerantsus ja armastus. Gerda ei ole ka lihtsalt taustal figureeriv naisuke, vaid loo üks tugevamaid jõude. Nagu ta algul võitleb oma koha eest maskuliinses kunstimaailmas, nii võitleb ta hiljem toetamaks oma mehe transformatsiooni, isegi kui see tähendab temale abikaasa kaotust. Kuigi film tegeleb seksuaalsuse ja soo küsimustega eelmise sajandi alguses, mil isegi sõna "transseksuaal" ei eksisteerinud ning Einari-taolised topiti hullumajja või püüti täiesti absurdsetel viisidel "terveks ravida", siis julgen arvata, et ka tänases liberaalsemas maailmas on tegemist ebamugava teemaga. Laiem avalikkus vaatab soovahetusele siiski kui väärastumisele, olgugi, et Einar Wegener ajalooliselt esimese mehena tegi soo-operatsiooni juba eelmise sajandi esimesel poolel.  Kui midagi filmile ette heita, siis seda, et kõik on liiga ilus ja lihvitud. Ilmselgelt on tegemist režissöör Tom Hooperi stiiliga. Kui mõelda näiteks "Kuninga kõnele", siis ka seal on tugevad, kuid mitte ülepaisutatud tunded, kõik jääb sündsaisse piiresse ning valu ja draama pigem pindmiseks. Lisaks ei paku film transseksuaalsuse teemas midagi eriti uut. Antud temaatikat on puudutatud ennegi, klassikaliselt meenub "All About My Mother" või "The Crying Game" – mõlemal oli natuke rohkem iseloomu. Naiseks kehastumine ja transseksuaali rolli mängimine tundub olevat populaarne: Gillian Murphy on mänginud transvestiidist prostituuti filmis "Breakfast On Pluto", Johnny Depp tõmbas sukkpüksid jalga minirollis filmis "Before The Night Falls" ning vahel tasub see ka ära – Jared Leto võitis paar aastat tagasi parima kõrvalosatäitja Oscari transseksuaali rolli eest filmis "Dallas Buyer's Club". Sarnaselt Leto osatäitmisele sai ka Redmayne'i rolli valimine LGTB kommuunilt tugevat kriitikat. See oleks ju hea võimalus palgata mõni päris transseksuaalist näitleja, seda enam, et Tom Hooper on intervjuudes väitnud, et Hollywood peaks enam tegema tagamaks transseksuaalsete näitlejate õigusi. Ometi otsustas ta ise teha traditsioonilise valiku. Hooperi valikuid ja teema liiga ilusaks maalimist võib ju kritiseerida, aga mõlemad peaosatäitjad Eddie Redmayne, Alicia Vikander teevad veenva soorituse ning film paneb tahes tahtmata mõtlema inimese seksuaalsust puudutatavatele küsimustele – mida teha, kui avastad end valest kehast? Mida teha, kui avastad, et su abikaasa polegi mees vaid hoopis sõbranna?  
