Arvustus. Kiwa - punk, kes müüs oma errori...
 ... ehk kõige ebapruunim nähtus eesti kunstiloos      Sisukord   Kiwa 40 ülevaatenäituse puhul koostatud raamat "Autoportree tundmatuga" koosneb kunstiajaloolaste Rael Arteli eessõnast, Kiwa autobiograafiast ("Autoportree tundmatuga"), - kus rullub lahti Kiwa kujunemislugu hõlmates nii tähenduslikke killukesi lapsepõlvest kuni eneseleiutamise kurioosumiteni vikerkaarevärviliste nullindate lõpul välja - ning Marika Agu kunstniku tõenäosusteooriast ("Tõenäoline kunstniku portree"), kus kunstiteadlane vaatleb nähtust Kiwa kunstiteaduslik-teoreetilises raamis.   Raamat mahutab ka ohtralt dokumente kunstniku töödest, publikatsioonidest ja ajaleheväljalõigetest. Päris raamatu lõpus on meedia grafiti nimiloend ehk nimekiri meedia publikatsioonidest, kus "Kiwa" on ära märkimist leidnud. Kuna Kiwa on meediakunsntik, õigemini Kiwa ise ongi kunstiteos, siis liigituvad kunstiks ka Kiwa ilmutused meediamaastikul.   See raamat peaks huvi pakkuma kunstiajaloolastele, kuid on kahtlemata mõnus lugemismaterjal ka tavalisele elulugude fännile. Kuna kõik tekstid on esitatud paralleelselt eesti ja inglise keeles, on raamat huvitav ka võrdlevale keelehuvilisele.     Autoportree tundmatuga   "Paljud noored, miskipärast eriti just poisid defineerisid end siis stiilisubkultuuride kaudu, millega käis kaasas vastav välimus, muusikamaitse ja teiste skenede vaenamine. Samas oli linn väike ja underground jäi pigem samale poole rindejoont. Klassikaline näide oli see, kuidas skinhead'id ja hiphopparid koos suvises õllehoovis 92. a. kultusplaati, Ice T metalprojekti Body Count kuulasid." Niisiis, raamatu kehandi põhisosa moodustab Kiwa autobiograafia, mis kulgeb lahedas rütmis. Ehk teisisõnu: Kiwa on väga hea kirjutaja. Kui enamasti teame Kiwa kirjanduslikku pärandit kui midagi äärmiselt eksperimentaalset ja krüpteeritut, mis esitab lugejale paraja väljakutse, siis siin näitab Kiwa oma oskust kirjutada haaravalt ja ladusalt lihtsas inimlikus keeles kirjeldades värvikate kujunditega ootamatult jaburaid eluseiku nagu ühele rock'n'roll-biograafiale kohane.   Autoportree tundmatuga on ka hinnaline oma aja dokument, peegeldades üleminekuaja sünnitusvalusid ja transformatsiooniprotsesse läbi kunstniku silmade, kõrvade ja nahakoe. Siin leiame iseennast leiutavat kunstilugu, spiel'imist, märkide tühjendamist, eputamist leheveergudel kui ka niisama Pirogovis huiamist ehk pildikesi ühest linnast, mida enam ei ole, s.o 80ndate lõpu ja 90ndate alguse Tartu, kus pulbitses hipindus ja hiphop kõrvu satanistide, skinhead'ide, punkide ja dressinmestega. Samuti leiame siit värvikat materjali 909ndate lõpu ja nullindate alguse kurioosumitest, tärkavast popkunstist ja elektroskenest - pidudest ja tegijatest.     Elu on Jõgi. Kiwa on puu.   "Mingi aeg avastasin, et eriti pannakse seda tähele, kui ma nooremate, eriti just tsikkidega suhtlen. Selline piiripealne, otseselt tekste genereeriv performatiivsus mulle meeldis ja aitasin nii mõnigi kord taolisele kurikuulsale imagole kaasa. Tundus irooniline, et samal ajal suhtlesin ka oma 90-aastase vanaema, Tõnis Vindi, Kaarel Kurismaa ja veel mitmete mitte-alaealistega, ent gerontofiiliat inimnoidide rikutud teadvus mulle inkrimineerima ei hakanud." Kiwa iseloomustab igavene uuekssaamine, muutumine. Kiwa on kameelonmees, kel pole lihtsalt võimalik endaks jääda. Pidevalt käib üks rock'n'roll ja iseenda leiutamine. Pidevalt tuleb muutuda, et endale mitte jalgu jääda. Selle taga näib olevat nii kiire tüdimine iseendast kui ka siiras huvi teada saada, kuhu jumal sind järgmisena juhatab. Kirg huvituda uuest ja nahka heites erinevate nähtuste ja tegutsejatega ja asjadega kaasa minna näibki olevat peamine Kiwa oskus ja omadus. See on kui Kiwa dao.   Kiwa toimimisviis on kui omamoodi karmajooga printsiibi järgimine, mis tähendab pidevat tegelemist sellega, milles ollakse parim ehk tegevus, kuhu sisestatakse maksimaalset ennast, ükskõik, kes siis parasjagu ollakse. Seda võib võtta ka kui endaksaamist omase töö või tegevuse kaudu. Kuivõrd antud olukorras pole päris kindel, kes ollakse või õigemini ollakse korraga ja palju erinevaid võimalusi, siis tulebki järelikult anduda sellele, milles ollakse parim: tuleb hargneda ja areneda. Nagu puu.   Üht baashoiakut selliselt toimimise taga võiks iseloomustada ennast mitte liiga tõsiselt võtmisena. Kiwa mainib siin-seal, kuidas tema kõige äratuntavamad hingesugulased olid kas raugaigi vanurid või lapseohtu noorukid, vahepealsetega polnud nagu palju millestki rääkida. Teame ju elust enesest, et inimesed oma priskes keskeas kipuvad tihti unustama lihtsaid elurõõme ja oma persona't ja muid pseudoväärtusi nagu töö, karjäär, elu, teler liiga tõsiselt võtma ehk teisisõnu: on otsekui pimedusega löödud.     Tõenäoline kunstniku portree   "Kiwa – see on permanentne revolutsioon, identiteedipoliitiline kultuuritõkestus, mustlasanarhia, sotsiaal-sümboolse võrgustku õõnestamine, võõrandunud intsitutsioonide ja inimsuhete kriitika. Sündides kuulub keha juba kellelegi, mind kaalutakse, mõõdetakse karvakasvu, määratakse sugu, kuigi subjekt on juba seal, puhas olemine ilma teadmiseta, kellel siiski võib olla mingi teistsorti idee, mis temast saama peaks." Kiwa elu on kulgenud kui pidev performance. Nagu Marika Agu osutab, haakub see oivaliselt filosoof Michel Foucault' sõnastatud identiteedimängu konseptsiooniga. Foucault on otsinud ühiskondliku valikuvabaduse saaavutamise personaalseid tehnkaid ja praktilisi juhiseid, mis võiksid osutuda adekvaatseteks vastupanutaktikateks moodsas ühiskonnas. Foucault ei usu, et inimeste eetiline edenemine oleks institutsionaalselt ja riiklikult reguleeritav. Kollektiivne moraal jääb talle alati nivelleerivaks sotsiaalseks normiks. Tema strateegiaks on "individuaalse eneseloome praktikad" ehk teisisõnu "identiteedimängud".   Foucault soovitab loobuda igasugusest võimu fikseeritud identiteedist ning samuti igasugusest programmilisest vastupanust võimule, sest mõlemaid iseloomustab teatud stabiilsus, püsivus ja nähtavus – omadused, mis on kergelt allutatavad kontrollile. Selle lahenduseks on identiteedimäng, pidev uute isiklike identiteetide loomine, lakkamatu edasiliikumine.     Punk, kes müüs oma errori   "Pole teada, millal eklektika, interdistsiplinaarsus, multi- või metameedia mind valisid (sest mina neid teadlikult ei valinud). Esimeste näituste ja aktsioonidega aga oli selge, et see ongi see, mida ma teen. Midagi tehes lisasin sinna ikka ka selliseid elemente, mis tegelikult asjasse ei puutunud." Avatus on võti Kiwa mõistmiseks. Kiwa on avatud. Kiwa laseb asjadel endaga juhtuda ja ennast asjadega kaasa tõmmata. Kiwa ei ole niivõrd külm kalkuleeriv mõistus (nagu on tihti spekuleeritud), mis juhib mängu (kuigi seda on ta paratamatult ka), vaid kirglik ja ergutatud empaatiavõimega kaasakalpsaja, kes tahab kogeda uusi asju ja näha, mis need temaga teevad. Plikalik naiivsus koos elukogenud vanamehetarkusega annab kokku psühholoogilise tüübi nimega Kiwa.   Niisiis, just kirg ja uudishimu on need tegurid, mis Kiwa liikvel hoiavad. Ja me oleme talle tänulikud, et ta on meid lõbustanud, naerma ajanud ja imestama pannud. Ja ka selle eest, et ta on suutnud hoiduda etableerumisest ja paksuksminemisest. Kiwa on omamoodi tõestus, et vananemine nagu ka kõik muud inimvormid ei ole paratamatus, vaid valik ja mäng ning on sellega meile kõigile eeskujuks.   
