Tõnu Karjatse reisikiri: vormikatsetused pole muud kui mäng liivakastis
Minnes kinno, annab vaataja end vabatahtlikult selle meediumi valdusse – ta sulgub täielikku pimedusse ja avab oma meeled uuele maailmale, mis tõukub talle tuttavast reaalsusest, kuid omab enda mängureegleid. Kino ongi mäng, filmitegija ja vaataja mäng maailmaga ning kinos kujutatud maailma ehk kineasti loodud maailma mäng vaatajaga. Võib arvata, et siin on kõik selge – kineast loob uue maailma, kasutades reaalsuse objekte ja andes neile sümboli tähenduse, vaatajal jääb üle see vastu võtta. Kuid alati ei pruugi objekt alluda kineasti tahtele ja siit tekib omaette võitlus filmitegija ning kujutatava vahel. Sergei Loznitsa leiab, et selles olukorras aitab vaid objekti distantseerimine – seda ei saa otse nimetada, olulist ei saa kohe ära näidata, sest vastasel juhul puruneks illusioon. Nõndasamuti hävitab reaalsus selle kujutelma, mida kino loob. Lihtne kujutis, realistlik, üks üheselt võetav kujund, ei kujuta tihti mitte midagi, ta vajab mingit nihet, tausta, millelt esile kerkida. Loznitsa näitas Rotterdamis kolme oma varast lühifilmi, mis on restaureeritud Brüsselis: "Portree" - ühe tavalise vene küla elanike portreed, üles võetud seal, kus nad parajasti olid- puid lõhkumas, vett toomas, pesu pesemas. Vaatajat vaatavad peamiselt vanad inimesed, vatikuued seljas ja vildid jalas lagunevate hurtsikute taustal, nii nagu see on Venemaal olnud juba aastasadu. Loznitsa paneb vaataja vastakuti tema endaga- portree pole muud kui peegel, vaatajat vaatab Venemaa oma suuruses ja armetuses. Nõndasamuti on kino vaatajale aknaks ja peegliks – ta näeb sealt uut maailma, kuid see on pettekujutelm, sest talle peegelduvad ta enda hirmud, ihad ja soovid. Loznitsa tudengitöö "Vahejaam" kujutab puhkavaid reisijaid ühes väikeses raudteejaamas. Läbi udustatud läätse üles võetud ruum on täis magavaid inimesi, igaüks tardunud oma isikupärasesse olekusse. Siin ei omagi enam tähtsust, millisel määral on siinjuures lavastust, see maailm kehtestab end iseseisvalt, muutudes sümboliks elu ja surma piiril. "Vabrikus" analüüsib Loznitsa inimese ja töö suhet. Liinitööliste rutiinsed talitused püüavad kaasa käia masinate rütmiga, jäädes sellele alatasa alla ja tuline vedel maak kraanakonksu otsas kõikuvas katlas mõjub ohtliku ähvardusena, talitsematu loodusjõuna, mis nagu ootaks parajat hetke, et oma üleolekut näidata. Need on otse ajast võetud objektid, mis kinokunsti väljendusvahendite läbi saavad tugevama üldistusastme. Kino ja vaataja suhteid analüüsib videokunstnik Edgar Pera 3D dokumentaalfilmis "O espectador espantado” (2015). Pera jõuab 3D vormi kasutamisega uuele tasemele – ta loob intervjuukatketest (Guy Maddini, FJ Ossangi, Laura Mulvey jpt) ja lavastatud stseenidest kinosaalis mitmekihilise, äärmiselt infotiheda pildi, kuid jääb ise selle lõksu. Pera püüab sellesse vaatajat ja esmalt see isegi õnnestub, sest pildi mitmetasandilisus ja seotus (montaaž on ka 3D tasandite vahel, kaadri sees), kuid siis jääb ta sinna ise, ega suudagi enam välja rabelda. Teda oleks päästnud lõigud filmidest, teiste kujutlusmaailmade abiks toomine, selleta ammendub uudne võte aga ruttu ja muutub pigem segavaks. Sellele vaatamata on Pera vaatajaanalüüs põnev vormikatsetus, mis kinnitab, et 3D-d alles avastatakse. S.Craig Zahler näitab, mida saab teha vesterniga. "Bone Tomahawk” on julm ja verine vaatemäng. Jõhkraid vägivallastseene aitavad leevendada vaimukad dialoogid ja head osatäitmised (Kurt Russell šerifina, Matthew Fox ülbe kauboina). "Bone Tomahawk” käib sama jalga Quentin Tarantino vesterniga "Hateful Eight”, kuid jääb alla kaameratöös. Craig Zahler lisab vesternile horrorit, laiendades žanri võimalusi ja šokeerides vaatajat. "Bone Tomahawk” ongi meelelahutus tugevama närvikavaga vaatajale, homne Hollywood. Haapsalu Fantaasia ja Õudusfilmide festivali publik oleks vaimustuses. Vormikatsetused pole muud kui mäng liivakastis, mille raamid on ette antud. Mänguasjadeks on ikkagi fotograafiline kujutis ja semantiline kujund, mis võib ka kujundaja endaga mängima hakata.
