Arvustus. Rooste lajatab räppari kombel nimedega
 (:)kivisildniku kirjastus Jumalikud Ilmutused on tänuväärne juba sellepärast, et pakub sissevaadet – laenates väljendit kirjastuse enda raamatutvustustest – "eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiliste esindajate" filtreerimata või pealtnäha vaid vähesel määral tagasi hoitud loomingusse. Jumalikud Ilmutused on midagi klassikalise kirjastuse ja hoolikalt peetud blogi vahepealset, avaldades mõnda autorit lausa mitu korda aastas või igal aastal – Roostet, Marko Mägi, Margo Vainot, eks ka (:)kivisildnikku ennast. Muidugi avaldatakse neid autoreid ka mujal, aga tunne on, nagu jõuaks tänu Jumalikele Ilmutustele nende raamatuid trükki rohkem ja rutem. Ma ei taha sellega väita, et Jumalike Ilmutuste kaudu ilmunud teosed oleks vähem väärt kui mõne teise kirjastuse omad, aga nendega käib kaasas teatud kambavaim, alates peaaegu identsest kujundusest, lõpetades (:)õpetaja poolt heaks kiidetud promotekstiga. Ses mõttes ääretult õnnestunud kaubamärk, tead juba enam-vähem ette, mida oodata – sellist kirjandust, mis ümber nurga ei ütle. "Ideaalne abikaasa" ja "Vana hiire laulud" ilmusid järjestikku, neist esimene kannab väiksemat järjekorranumbrit. Siiski on tegu päris erinevate kogudega. "Ideaalne abikaasa" on päevikuline, peamiselt armastusluuletustest koosnev teos. Ja seal, kus nii paljud on varjanud oma luuletuste subjekti identiteeti asesõnadega nagu "sina" või "tema" või mõne hellitusnimega, Rooste taolist mängu ei mängi, vaid lajatab täisnime või eesnime või initsiaalide või sellise kirjeldusega, mis pärast kõiki otseseid namedrop’e enam fantaasiale ruumi ei jäta. Mis ongi hea, järeltulevad põlved ei pea Vikerraadios terveid kirjandussaateid pühendama inspiratsiooniallikate ülesotsimisele ja võimalike vihjete analüüsimisele. Rooste on ses osas nagu Kanye, kes pidevalt oma lauludes Kimi mainib. Ning nendes luuletustes, mis armastusest nii otse ei räägi, rullub ikkagi eksimatult lahti Tallinn oma argipäevaga, olgu selleks olukorraks iseteeninduskassas maksmine (lk 73) või selle tõdemine, et tänapäeva baarides istuvad Tom Waitsi inspireerinud põhjakihi karakterite asemel hoopis tavapärased idioodid, kellelt luulematerjali koguda ei kannata (lk 47). "Vana hiire laulud" kannab auga oma ühe võrra suuremat kaanenumbrit, kuna seletab mingil määral "Ideaalset abikaasat" ning Rooste varasemat loomingut. Siiski on "Vana hiire laulud" oma paarilisest raskem lugemine, tähtsal kohal on vana hiir ja kassipoeg ning tekstid tunduvad kohati palavikulise sonimisena, püüdena mõtestada lahti luuletajaks olemist ennast. Luuletaja olemise mõttekusest või mõttetusest kirjutamine on selline omamoodi minižanr, millega vist kõik enda kirjandusteel katsetanud (siinkohal viskan vabalt kahmamiseks õhku kogumikuidee pealkirjaga "Miks ma luuletan?", kuhu koguda kokku kõigi Eesti poeetide ja poetesside selleteemalised teosed, ilma naljata, saaks ilmselt päris huvitava lugemise). Eks ole Rooste isegi pidevalt olnud eneseteadlik oma kuvandist ja sellest, mida ja kuidas ta kirja paneb. "ma teen inimeste kirjandust / seda millised me oleme / siin ja praegu," (lk 39) kirjutab Rooste ning see on kenaks remargiks "Ideaalse abikaasa" kohta. "Vana hiire laulud" räägib samuti sellest, millised me siin ja praegu oleme, aga on palju eklektilisem ja seetõttu põnevam lugemine, kuigi ei oska öelda, kas ka parem. Üldiselt on mõlemad kogud Rooste nagu Rooste ikka, mis on korraga tõdemus ja kompliment.
