Arvustus: Kellele on vaja neid kangelasi?
 Taas üks 19. sajandil ikka üsna kuulsa šoti päritolu kirjamehe, ajaloolase ja mõtleja Thomas Carlyle´i teos on saanud maakeelde ja kaante vahele. Küsida ju võiks, keda konkreetselt kõnetaksid kaasajal romantilis-idealistlikud heietused kangelaste teemal? Oleks nagu ikka juba 21. sajand ja juba ammu enne on kõneldud, et suured narratiivid enam ei toimi – seega pole ka kangelastele enam kohta ja ruumi. Samas, eksole, mitte ainult meelelahutusbisnes, kus kasvõi filmitööstuse konveierilt tuleb üks kangelasoopus teise järel, vaid ka nö päris elus ja meedias figureerivad pidevalt tegelased, keda esitletakse mõõdetakse kangelase/antikangelase parameetritega, Poliitikud, sportlased jpt. Lihtne ja arusaadav viis käsitleda ühe või teise asjaga fookusesse tõusnud/tõstetud inimesi meile kõigile. Kedagi heroiseeritakse, kedagi demoniseeritakse. Nii et – tegelikult on teemad kangelastest/antikangelastest, üksikisiku rollist ajaloos jne täitsa käibeteemad ka alates teatrietendustest ("Gilgameš", "Savisaar" nt) ja lõpetades kohvilaua ja feissbukivestlustega Carlyle´i jaoks oligi ajalugu eelkõige suurmeeste elulugu. Neid suurmehi nimetab ta Kangelasteks. Suurt tähte kasutab ta tihti, aga mitte ülearu sageli, muidugi rõhutamaks mingi nähtuse, omaduse, kategooria suurust, puhtust, olemuslikkust, absoluuutsust. Nende suurmeeste elu vaatlemist loeb ta kasulikuks kõigile, kes tahavad mõista "ajaloo hinge", "ajaloo südamikku" ja tahavad seada enda elule kõrgeid eesmärke ja Eeskujusid. See soovitus oli 19. sajandi Euroopas päris soojale kerisele, sest üha kasvav kodanlusemass janunes hariduse-bildungi ja edu järele. Ükskõik, kui ebatäiuslikult me ka ei vaatleks neid eeskujusid, ei saa see "meist mööduda ilma jälgi jätmata," räägib Carlyle lohutavalt. Ja kinnitab, et keegi ei kahetse, kui kulutab aega sangarite seltskonnas – kelles on kehastunud "elav voolav valguseallikas, taeva särav kingitus"… et cetera. Carlyle otsib Kangelaslikkuse sisu, olemust, seda "jumalikku seost", mis ühendab sangareid rahvaga. Üks on kindel – need suurmehed-kangelased ei ole piiratud ajas ega ruumis, nad on universlaased. Vahest sellepärast on suurheeroste sekka valitud ka mitte-eurooplane, prohvet Muhamed? (Kuigi ka moslemite positsioon maailmas oli 19. sajandil ohutu, üpris nõrk ja loojuv). Ja kangelased on tehtud nagu ühest ainest. Kõiki iseloomustab tõeline siirus, ausus, julgus, vaprus… Kõik sellised omadused määratlevad ka tõelise maskuliinsuse, annavad Mehe mõõdu. Aga mitte niivõrd agressiivse vallutajana, kui just sisemise tugevusena, spirituaalsuse kandjana. Loomuse ja looduse esiletõstmise ning jumalustamine sobis aja vaimuga. Kuni Suurmehed kehastavad Tõde ja Tegelikkust, viivad nad elu edasi. Kangelasi on Carlyle´il prohvetite, poeetide, preestrite, kirjameeste ja kuningate tüüpi. Oma kaasajast kirjeldab ta viimast kangelast, "Suurmeest" Napoleoni, kes oli tegelikkusest lahku läinud, kukerpallitanud abitult Tühjusse, ja keda ei päästa miski. Muidugi, paraku on maailm peamiselt tulvil kõiksugu petiseid, silmakirjateenreid a la Cagliostro. Keda me tihti imetleme, kelle valelummuse võrku satume. Ega seegi tõdemus meile täna täitsa tundmatu pole. Carlyle´i raamatu sisu on algselt esitatud loengutena, neid on autor hiljem üle toimetanud. Iseenesest on huvitav lugeda omaaegset stiili ja paatost, mis tollal oli võrdlemisi mõjukas tekst. Mis seal salata, on inspireerinud teiste seas ka Hitlerit. Veidi sarnase kirglikkusega esines ju ka veidi hiljem Carl Robert Jakobson, miks mitte ka sarnase eruditsiooniga, ja esineb vahel ka näiteks Einar Laigna. Kirjastajaile oleks üks Carlyle´iga seotud soovitus ehk veel laiemat lugejaskonda silmas pidades. Anda välja Thomas Carlyle´i ja tema abikaasa Jane`i abielulugu. See stoori oli omal ajal Inglismaal kõneaineks. Üks Carlyle´ide tuntud peretuttavatest on märkinud, et jumal tegi heateo, pannes Thomase ja Jane´i paari – nii tehti õnnetuks vaid kaks inimest, muidu oleks neid ehk saanud neli. Tõelised Victoria-ajastu kangelased abieludraamas ja traagikas.  
