Arvustus. Ood armastusele pikituna mõrvaga
 Iga inimese elu on ju tegelikult triviaalne. Eks igaühel omamoodi, aga siiski: kes pole rahul töökohaga, kes petab abikaasat, kellel on vastikud naabrid või vaja vahetada vannitoas torusid. Igaühel on oma väiksed probleemid, kuid eraldivõetuna pole neis ei mitte midagi tõeliselt huvitavat ega mitte midagi tõeliselt erilist. Kuid mis juhtub siis, kui need eri moel triviaalsed elud omavahel ristuvad, üksteisega kokku puutuvad, üksteist mõjutama ja muutma hakkavad? Jaa, siis läheb asi põnevaks... Selle on ära tabanud ka Tšiili kirjanduslegend – kes küll ise on öelnud, et tema ainus kodumaa on tema perekond – Roberto Bolaño (1953-2003) oma originaalis 1993. aastal ilmunud romaanis "Liuväli". Kui jätta kõrvale tõsiasi, et raamatus tapetakse inimene – see tehakse teatavaks juba teose esimesel leheküljel, üksikasjad muidugi selguvad alles aegamisi – ei juhtu siin mitte midagi erilist. Või noh – mis on eriline? Kas kellessegi armumine on eriline? Lootusetult armumine, vastuarmastust tõsiselt ootamata? Ja selle nimel hullumeelsuste tegemine? Teiste raha – antud juhul avaliku raha – kulutamine armastuse pärast? Kas see on eriline? Tegija enda seisukohalt kindlasti on. Aga laiemas plaanis? Vaevale, eks ole? Just säärastest asjadest Bolaño kirjutabki. Täpsemalt – ta laseb kõigil oma tegelastel, lõuna-ameeriklasest elu- ja ärimehel Remo Moránil, viimase sõbral, väikest viisi luuletajal ja kämpingu öövahil Gaspar Heredial ning romantilise hingega lootusetult ülekaalulisel linnaametnikul Enric Rosquellesel oma lugu ise rääkida. Ja kui Morán väljendab oma jälestust Rosquellese suhtes – "Pisike türannike täis hirme ja maaniaid, pidades end maailma nabaks, kuigi polnud muud kui rõve vinguv paksuke" – siis saab lugeja mõni lehekülg hiljem kohe ka võimaluse sissevaateks kirutud tegelase hinge. Loomulikult selgub ebameeldiv tõde, et kõik pole sugugi nii lihtne, vaid ka Rosquelles on mees, kel on oma põhimõtted, ideaalid ja arusaamad elust ning tema skepsis Moráni suhtes võib olla põhjendatud – Rosquellesi sõnul kõik, mida Morán puudutas, muutus madalaks, vaesestus, määrdus, ja mees ise oli lihtlabane gigolo ja suli. See aga, kummal mehel on aga tõeliselt õigus, või kas neist üldse kummalgi õigus on, on puhtalt lugeja enda otsus. Bolaño laseb oma tegelastel rääkida. Igaühel oma häälel, oma vaatenurgast, oma probleeme fookusse seades ja teiste omi vastavalt ebaolulisemate, ebareaalsematena näidates – nagu inimestel kombeks, sest kipume ju kõik oma igapäevaelu keerdkäikudesse takerdudes unustama, et teised on täpselt samas olukorras nagu meie... Nagu öeldud, põimuvad nimetatud kolme tegelase lood. Osalt seovad neid naised, osat Kataloonia suvituslinn, milles "Liuvälja" tegevus hargneb, paiguti aga teose kõrgpunktiks kujunev mõrvalugu. Ja selle kõigega näitabki Bolaño elegantselt, kuidas kõige igapäevasem võib muutuda harukordseks. Kuid kas see on hea või halb või kas see üldse allub sellisele jaotusele – seegi on lugeja otsustada. Nõnda võib Bolaño raamatust välja lugeda päris palju: seda saab võtta hirmutava loona olemuslikust üksindusest, kus igaüks meist elab oma elu oskamata teistega absoluutselt arvestada, olles samas tegelikult samasugune kui kõik teised; seda võib muidugi võtta ka kui oodi armastusele – amor vincit omnia, kuigi mitte tingimata just päris nii, nagu meile meeldiks mõelda; ja seda raamatut võib käsitleda ka sotsiaalse kommentaarina 1990ndate Hispaaniale. Või siis sotsiaalse kommentaarina inimeseks olemisele. Kõik on lugeja kätes. Ja tõlgendustest kindlasti puudu ei tule. Seda vast võibki lugeda Roberto Bolaño suurimaks tugevuseks: ta usaldab lugejat ning laseb igaühele meist lasta liugu täiesti omal ja isiklikul "Liuväljal".
