Anneli Tõevere-Kaur: leevikese tervenemise lugu
Mõtlen just sööma hakata, kui kuulen kopsatust elutoa rõduaknal. Teen kiiresti ukse lahti, et näha, kas vastu klaasi lennanud lind on rõdul. Ta ongi! Kössitab, paistab uimane, kuid silmad on erksad, ja päevalilleseemet hoiab kõvasti noka vahel, just nendega toidan meie aia sulelisi sõpru. Paanikatunne lööb korraks üle pea, kuid siiski juba taipan, mida teha. Tõstan leevikese kiiresti tuppa sooja, külma kätte lebama jäädes tal lootust ei oleks. See on emaslind, halli kõhuga, suled hästi kohevil. Hoian oma külalist peo peal, teise käega otsin riiulist linase riidetüki, teen sellest midagi pesalaadset ja tõstan linnu sinna toibuma. Ta on hästi vaikne, ei rabele ega tee ühtegi ootamatut liigutust. Seeme on ikka noka vahel. Järgmiseks tõstan rõdul akna ette tagasi lilleamplid, nende koht on seal aasta ringi just lindude pärast – taimed varjavad klaasipeegeldust, mis linde eksitab, ilma selle varjutuseta paistab neile sealt taevas. Kirun ennast, et unustasin need mitme talvise tormipäeva järel kohe tagasi tõsta. Kuid on olnud murelik aeg, mu abikaasa ja mu isa on mõlemad haiglas, mõlemat opereeriti peaaegu samal ajal, päevase vahega. Vaatama neid ei pääse, haiglates on gripikarantiin... Ja nüüd on mul ootamatu külaline. Teen oma päevaplaani ringi. Hommikusöögi järel mõtlesin õue jalutustiirule minna ja tuua siis kuurist tuppa pliidipuid, kuid nüüd jään lindu valvama. Toon talle veel päevalilleseemneid ja tüki õuna nokaulatusse ning vett joogiks. Veenõu valin hästi ilusa. Saksa portselan, valgel põhjal harvad sinised lilled ja peenike kuldrant ääres – alustass mu vanematele pulmadeks kingitud serviisist. Aga kes veel tänapäeval serviise kasutab? Nüüd on mul seda ilu igatahes väga tarvis. Võtan raamatu käeulatusse, aga keskenduda küll ei suuda. Käin ikka oma hoolealust vaatamas, ta on rõdu ukse lähedal, diivani kõrval, seal on tal rahulik ja vaikne, õuevalgus paistab tuppa. Panen tähele, et ta on elavam, liigutab pead, sirutab tiivakest, krõbistab siis seemnega, varsti on sellest järel vaid kestad. Ja saba alt poetab plönnikese. Lootustandev. Mõne aja möödudes viin linnu rõdule – ehk on ta jõu tagasi saanud ja tõuseb lendu. Kuid leevike pöörab karge õhu kätte sattudes mu peo peal end ringi, vaatab mulle otse silma ja tuleb tasapisi mööda käsivart aina ülespoole, otsides kaitset. Sõnadki poleks selgemini öelda saanud, et ta pole veel valmis minema.  Toas tagasi, ei raatsi ma leevikest pessa tõsta, ta tunneb end mu käel koduselt, silmad vajuvad kinni – jääb tukkuma. Istume siis koos mu samblavärvi lugemistoolis, ja polegi mul teha muud kui teda imetleda. Kui leevike silmi pilutab ja mind jälle piidleb, mõtlen, et viin teda näha oma mehe emale, kes elab maja alumisel korrusel ja liigub vähe, treppidest ei käi ta üldse, vanus annab tunda. "Nagu oleks teatud, et sa oled üksi, saadeti sulle seltsiline," ütleb mu kaheksakümne viie aastane mehe ema, kui on ka lindu vaadanud ja juhtumise üle imestanud. Viin linnu pessa tagasi ja varsti näen, et ta magab sügavalt, pea tiivasulgede vahel. Vast poole tunni pärast on aga jälle ärkvel. Proovin veel, kas nüüd ehk tahab ta minna. Seekord ei lähe ma rõdule, pistan vaid käe ukse vahelt välja, linnuke peopesal. Ja ta lendabki! Kuid esimese lennu teeb ta ukse vahelt tuppa, justkui proovides tiibu. Saame mõlemad sellest sööstust kindlust. Kui uuesti käe õue sirutan, lendab leevike juba kaugele aeda, elupuu tiheda võra varju. Kas sedasi tuksubki linnuvanema süda, kui poeg pesast laia ilma lendab, mõtlen. Väikeste tiibade vibreerimist tunnen käel veelgi, kui meenub linnu õhkutõus sel laupäevahommikul. Jah, ikka on hommik, kostiline vajas kosumiseks vaid paari tundi. Leevikese lahkumine teeb ühtaegu rõõmsaks ja kurvaks. Rohkem on ta tulek ikkagi rõõmusõnum – kes on haiged, saavad terveks. Nii nagu temagi. Aitäh, et tulid.  
