Jürgen Rooste: kes kardab kaasaegset tantsu?
Alustan kahjuks siiski ABC-st, see on mu enda jaoks, ja natuke suurte joonte mahamärkimiseks: et kuhu meil üldse minna on, kuidas me saaksime minna retkele, tähendab, leida end kohe täna juba retkelt, mis tähendaks sügavuseotsingut, mis tähendaks olemasolutunnet, julgust olla metsik, loov, täistähenduslik, valus, elus. 1. Mis on kultuuritehased? Helsingis Kaablitehases asub uue tantsu keskus Zodiak. Kaablitehas on täiesti toimiv kultuuritehas, kus on väga palju nurgataguseid, alati kohtab inimene mõnd väikest või suurt näitust, tegutseb hulk igasugu loomekeskusi ja trennikohti, toimub pisemaid ja suuremaid festivale (ka nt Eesti-sõprade orgunnitud igasügisene Mardilaat), rahvalikke ja suisa avangardseid, siin pesitseb fotomuuseum. Kultuurikatlal on säärase avatuse ja tuntuseni pikk maa minna, ses mõttes on me Telliskivi kvartal praegu ehk täpsem vaste, loova mõtte pesitsuspaik (näituse- ja avatud pindu võiks enam olla!). Muide, kultuuritehased on üleilmne nähtus – suurtootmine on mitmes vallas lõplikult möödanik, tohutud, sakraalehitiste mõõtu ja laadi – aga robustsemad, industriaalsemad, töölismineviku taagaga või laenguga (kuigas vaadata) – hooned vabanevad, et neis saaks omakorda toota, vabandust, luua kunsti (eks ole kunstiski omad masstootmised, tüüpproduktid jne). Kultuur kolib sisse: see on loonud uusi tööviise ja -pindu. Igasugu inkubaatoreid, laboratooriume, koostööviise, festivalivorme, teistsuguseid teatri- ja näituseruume jne. Kultuuritehased on ka puhtpraktilised investeeringud – kui munitsipaal- või riiklik poliitika loob kunstnikele säärase võimaluse, nt tasuta prooviruumid noortele teatritruppidele ja bändidele (seda oleks nii kerge meilgi teha!), tasuta näitusepinnad kunstnikele, odavamad esinemisruumid jne, siis tasub see peagi ära – Eesti võib loomemajandusest ja kultuuriekspordist jaurata palju tahab, praegu on see kõik meil kultuuris (ja spordiski) partisanisõda, sõltub isiklikest võimetest, annetest, sidemetest. Teadlik poliitika võimaldaks seda, et saame Norra, Rootsi ja Soome eeskujul mõne aasta pärast tõesti rääkida loomemajandusest, millel on SKT-s oma oluline osa, ja mis toob riigile nii mainekujundusena, sisima vaimu loomisega kui lõppeks ka täiesti arvestatava maksurahana tagasi märgatavalt rohkem, kui need väiksed summad, mis alustuseks sisse tuleb panna. 2. Kaasaegse tantsu roll Zodiak, keskus, mis juba mõnikümmend aastat nüüdistantsuga tegeleb (1990ndail toimus väike nimemuutus), on endale eesmärgiks seadnud Soome ägedamate uute tegijate ja tänase tantsumaailma tippude kohtumis- ja tutvumis- ja võrdlemispaiga loomise. Festivali "Sivuaskel" ("Samm kõrvale") korraldatakse juba 1996. aastast saati ... see ei ole Bradbury moodi eksisamm, kus ajarännul rajalt kõrvale astumine võib väänata kõverpeeglisse kogu me maailma, see ei ole ka kõrvalhüpe, reetmine, petmine. Samm kõrvale on mingi paradoks, mis kaasaegses lavakunstis peitub: koreograafia on küll üks kogu selle lavalise kunsti uue oleku, seisundi alusmõiste, aga samas puudutab see kõiki valdkondi. Kunst on rohkem performance-kunst, muusikud lavastavad oma show'd, teater liigub samuti selle loomismeetodi ja vabaduse poole, mida nüüdistants pakub. Isegi osa kirjandusest on kolinud lavadele, saanud spoken word'iks. Suures plaanis on see modernistliku uue kunsti otsimise projekti jätk. Ainult et see pole enam too veidrik-imelik-äbarik laps, keda vaatamata tema veidrusele sallitakse või aksepteeritakse või keda isegi just seekaudu imeliseks peetakse. Kaasaegne tants on väga häälekas, tugev, iseteadlik baastard, kes julgeb öelda: mina defineeringi uue (lava)kunsti! Ses mõttes on Zodiak'i töö ülimalt tänuväärne – nende ruumes annavad aastaringi töötube nii Soome kui muuilma koreograafid-etenduskunstnikud, lisaks praegu toimunud festivalile tuuakse lavale kogu aeg uusi tükki, selgi kevadel on tulemas veel mitu esikat. Ühesõnaga: siinsamas ülelahe on neil käsi üsna hästi kaasaegse tantsu pulsil, ja eks säält käi meiegi tegijad otsimas-nuhutamas (STL ja Kanuti peavad kahe pääle kokku püüdma – vahendeid ja tegijaid on lihtsalt sedavõrd vähem). Eesti ei ole enam ka nii vaeslapse osas, meil õnnestub siia meelitada ägedaid asju – sekka muidugi näpuotsaga seda jama ka, mis ainult aimab matkimisi järgi toda uue lavakunsti segamelska-vaimu, suutmata tungida pinna alla. 3. Ivo Dimchevi fenomen – kunstnik kui selline Bulgaaria päritolu koreograaf Ivo Dimchev (s 1976) on täna üks kummalisem, jõulisem, raputavam lavakuju. Ta resideerib praegu suurema osa ajast Bulgaarias, pidas sääl aastakese ka oma pinda, kus ta esitas pea kõike, mida suutis – iga nädal (vahel iga päev) mõni etendus või improvisatsiooniõhtu või kontsert või ... Ta küll tunnistab, et tänane Bulgaaria ei ole kõige inspireerivam, avangardsem teatri- ja tantsumaa. Aga eks Dimchev – vastuolulise ja vahel raskestiseeditava loojana – käigi ammutamas toda kütist mujalt (nt on ta olnud igasuvise Viini festivali ImpulsTanz žüriis, kes valib välja ägedamad noorte lavastajate tööd kogu Euroopast), ja samas teame me isegi, et vahel sumbumus, stagnatsioon me ümber just inspireeribki metsikut ja vaba vaimu ja kunsti. Kui Dimchev on tuntud rohkem oma monotükkide poolest, kus ta on loonud androgüünse, veidi kuratliku, veidi hüsteerilise, väga jõulise ja ootamatusi, huumorit ja kriipavat kurbust täis groteskse lavakuju (millele annab vunki ta võimas, koolitatud, falsetti pürgiv lauluhääl), siis seekord Helsingis mängitud "Fest" (teine show oli tal ühine, lõdvemalt raamistet impro-etendus publikuga) on mingis mõttes isegi väga klassikaline teater – narratiivne mustast huumorist kantud lugu, kus peategelane Ivo Dimchev kutsutakse Kopenhaagenisse tantsufestivalile esinema (päriselt on see pea ainus paik Euroopas, kuhu teda EI OLE kutsutud), ja mis siis edasi saab. See on lugu, aga tegelikult esitab Dimchev olulisi küsimusi kunstniku kui sellise kohta: kas korraldajad saavad "osta" või "üürida" radikaalset mainet/tuntust, kui nad kutsuvad säärase "hullu" esinema, ja kas siis hull peab koguaeg mängima hullu? Kellel peab kunstnik suhu võtma, ja miks, et ta saaks oma tööd nii teha, nagu ta tahab, mis on eseseväärikuse hind või tuleb kunstnikul sellest niikuinii lahti lasta? Kui kriitik "tapab" kunstniku, siis mis on kriitiku panus ta töösse, milline on kriitiku ja kunstniku suhe, kas kriitik tahab tegelikult, et kunstnik ta viljastaks (ses mõttes, et ilma kunstnikuta ei ole kriitikul mingit elu, seega siis ... tahab ta kunstniku hävitada, et elada tolle kollapsist)? Kui terve ja tugev peab kunstnik olema – et ta nt suudaks omaenese varasemate, südamevere ja kirega tehtud tööde üle uues tükis ilkuda-naerda? Või siis oma homoidentiteedi üle poliitiliselt mittekorrektset nalja teha? Kõiki neid küsimusi esitab Dimchev seekord malbelt groteskses (oksümoroonlikus), sarkastilises-iroonilises, 18+ vanusele mõeldud lavakeeles neljaliikmelise trupiga, neljas pildis. Inspiratsiooni ammutas ta kõige igavamast: igavesti korduvatest (pea samasõnalistest) suhtlusaktidest korraldajate, tehnikute ja ajakirjanikega. Ainult et ta pöörab selle kõik pea peale: mis oleks, kui teeksime täpselt vastupidi, "ebaviisakalt", ootamatult, lähtudes noist tumedaist hetketungidest või absurdinaljamõtetest või seksuaalsetest võngetest, mille me normaalses olukorras maha vaikime? "Fest" on üks paremaid-räpasemaid lavahuumoripalasid, mis on samas täiesti tõsiseltvõetav arutlus (lava)kunstniku tööst tänapäeva "võrgustikus" ja "turul". Lisaks saab Dimchev aru põhilisest: ei ole mõtet teha kahe-kolmetunnist loheteatrit, kui saad midagi öelda tunni ajaga ja nii, et see raputab. Mis ei tähenda, et tagi ei võiks kunagi teha mõnd päeva-paar vältavat tükki. Püssirohtu on ses mehes tohutult ... 4. Viga, eksimus, luhtaminek on kunsti mootorid Ana Borralho ja Joao Galante "sexyMF" on seda sorti nüüdisteater või -tants, mis tekitab publikus teadlikult ebamugavustunnet. 12 kohalikku esitajat, s.t antud juhul soome vabatahtlikku lavakunstnikku, läbivad n.ö näolise soovahetusoperatsiooni, nad meigitakse vähemalt teise sugupoole sarnaseks. Samas astuvad nad etendusruumi alasti, istuvad diivanile ja jäävad ootama. Publik võib eemalt vuajeristlikult piiluda, aga ka üle paari tunni vältava performance'iga ühineda: igaüks võib minna mõne veidralt "transsoolise" olendi vastu teisele diivanile istuma (nii kauaks kui soovib), siis suhtleb etendaja otse vaid tolle ühe vastasistujaga, silmast silma (tegelikult jaguneti diivanite järgi kolmesteks gruppideks, oli kompaktsem ja ehk ka julgem olla). Võrgutab teda. Mõni kunstnik kasutas silmavaatamistaktikat. Mõni võttis meelaid poose, mõni eksponeeris otse oma suguelundeid või ahvatles kuidagi füüsilisemalt. Võiks öelda, et mingis mõttes "sexyMF" Soomes luhtus – ja see polnud kellegi süü. Nimelt vaid mõned üksikud esinejad olid tõeliselt androgüünsed või hämarasoolised, äkki on ses kuidagi süüdi eriomane soome füsiogonoomia, aga ilusad tüdrukud, kel karvaude ülahuultel ja lõual, olid ikkagi liiga ilusate tüdrukute moodi ... mehed vast mõjusid veidi veidramalt, ambivalentsemalt, aga laia lõuga ja mehelike näojooni lõpuni ei peida. Flirtimistaktikad said esimese pooltunniga nähtud ja otsa. Põnevam aga oli jälgida publikut, vastasdiivani väisajaid. Noored poisid, kes kõik piigad püüdsid läbi käia, himurad vanemad mehed, kes (tahtlikult-mänguliselt, esinejaid järgi katsudes?) mõjusid perversselt, selgelt põhjamaise feministliku vaimuga kunstihuvilised noored ja vanemad naised, mõni neist mehelikult/poisilikult rõivastunud. Pikkades kleitides kenad tüdrukud, kellest mõni paistis lausa armuvat oma vaatlusobjekti. Mina lavastajana oleks keelanud füüsilise läheduse, katsumise, aga see muutiski tüki mingis mõttes ka ohtlikuks, et mõne paari vahel (vähemasti üks neist oli vist päriseluski paar: malbe tüdruk, kelle jalale oli tätoveeritud "Santeri", muutus pääle teda pea suudelnud poisi lahkumist nii kurvaks, et ülejäänd õhtu kandiski tema silmade nukrus toda flirtimismaratoni) tekkis intiimsemaid hetki, eiei, otse mitte üliseksuaalset, aga ikkagi, füüsilist lähedust ja ... Õhtu jooksul hakkas etendus kõigile esinejatele (s.t ka publikule, kes ise esines) rusuvamalt mõjuma, kõigis oli ajuti näha väsimust-kurbust. Kes tundis end hoorana või sunnitud flirtijana, kes ei leidnud enam uut keelt, kes vaatas otsa inimestele, kes teda ei köitnud (vanim mees-etendaja sattus alustuseks pikaks ajaks vastamisi poisiga, kes vahtis pigem lähedal istuvaid tüdrukuid, nii et neil ei tekkinud isegi silmsidet, see võis tuju ära võtta, etenduse mõtte veidi lahustada). Aga just see ebakindlus, luhtumisvõimalus, väsimus, (avaliku, massilise, teenustuva) erootika tühjaksimeva mõju paljastumine, erootika asendumine inimliku silmapilgu otsimise või kurbusega, see teadmatus, kuidas ja kas etendus inimeste pääl töötab, see ongi too võluv mootor. Meist üks sai tükist rohkem osa, teine tunduvalt vähem, üks mõistis seda mängu paremini, teisel tekkis sügavam tõrge ... ma ei saa öelda, et ma tundsin end hästi või turvaliselt, sülleronimisteatrit olen ma sageli peljanud, lavalist erootikat on mul (kummalisel kombel) vahel raske vastu võtta. Mingid intiimsuselukud ja blokid on mus väga tugevad. Alastus, erootiliselt julge käitumine n.ö lavaruumis ei ole muidugi mingi väga piiripäälne, tohutu julgus – kuigi võiks arvata, arvestades nt Doris Uhlichi lavastuse "Alastusest enam" retseptsiooni ja kommentaariumi Eestis, et meil võetaks seda tükki üsna umbusklikult ja ehk isegi õela sõnaga vastu. Aga mingeid olulisi piire "sexyFM" kompab. Vaataja julguse ja osalemise piire – sest nii sellest ebamugavustundest kui võimalikust erootikast saab osaliseks ainult siis, kui ise endal lased. Ja etendaja julguse ja osalemise ja enese ära-andmise piire – kuhu maani kunsti pärast või kunstiga minna, kas saab luua tinglikus, etenduse ruumis intiimset lavalist suhet võhivõõraga, kas on võimalik saavutada see soolise segaduse seisund, ambivalentsus, ja see häirimine/häirivus ületada? Kusjuures: kas peabki ületama? Alati on midagi, mis kriipab. See, kes on täiesti vaba, kardab, et tas võib peidus olla miski, mis teeb ta vähem vabaks. See, kes hoiab kinni mingist alus- või baasidentideedist, enesemääratlustest, võib tõesti sattuda juba etendusesituatsioonist ärevusse, ta ei pruugi jõudagi tolle kogemuse või tajumiseni, enese seksuaalsuse järgi küsimiseni. 5. Kuhu vudid? Seekord me röövkaladena festivalisügavikest rohkem ohvreid välja tarida ei saand-jõudnud. Kuid miski ütleb, et kaasaegsest tantsust/lavakunstidest (kas neid peabki edasi nõnda sünonüümselt ja pararreelselt pruukima, et kõik oleks rahul?) kõnelemiseks on Dimchev kunstnikuna ja "sexyMF" rahutu teosena ideaalsed näited. Esiteks võiks Eestiski olla rohkem julgust rääkida koreograafiast – laienenud lavakunstivormist, mis katusmõistena on neelanud enda alla suure jao tänasest (rahatumast, mittedraama, mitte 100% narratiivsest) lavaruumist. Teiseks on Eestis ja siin lähikonnas olemas imeilusad ja ilmselged stagnatsiooni-ilmingud, mida tuleb inspiratsiooniallikana ja kunsti käivitava mootorina ära kasutada. Kolmandaks: midagi ei õpi, kuhugi ei arene, kui ei tea, ei näe, mis laval toimub. Seepärast tuleb ära vaadata ka mõni tükk, mis ei köida (nt sama Zodiak-keskusega soetud soomlaste hiljuti Kanutis etendunud "Dirty Dancing" kisendas lavastajakäe või nüüdistantsu välistest atribuutidest veidigi neelavama sisu järgi, jäi pealiskaudseks ja ebakindlalt harali – ebakindlusel ja ebakindlusel on vaks vahet!, kuigi säälgi oli lõppeks oma võlu olemas, aga alles lõppeks). Muidugi tekib vahel väsimus ja tülgastus, aga vähemasti praegu on maailm sellel teel, et lavakunstide osakaal suureneb, et selles ruumis luuakse olulisi, tänaseid teoseid. Meil jääb ainult valida, kas olla sääl osaline või mitte. Mitteolemine võib vabalt olla üks eksistentsi vorme, lihtsalt mitte poolt nii paeluv-lummav. Ja täna ja praegu on ainukene igavene ja ajatu mõõdupuu, mis meil on. Kui me praegu ei tee kunsti, ei õnnestu see meil kunagi, kui me praegu ei tunne end elavana, ega hommegi hakka tundma, kui ma täna ei tee seda, mis mind vaimustab, ei otsi sügavust, siis jääbki too leidmata.
