Margus Laidre: ajalugu on igavene tulevik
"Ma usun kindlasti, et ilma ajaloota me ei saa ja ajalugu ei kao mitte kuhugi. Kui on hea olla ja materiaalselt on kõik korras, me unustame mineviku ära. Ajalugu ja ajaloolasi on vaja, sest see on igavene tulevik ja igavene tekkimine," rääkis Laidre ajaloo tundmise väärtusest. "Omal ajal kurtis ülikooli dotsent Kaido Jaanson, kes luges uuemat aega, et vanema ajaloo meestel on lihtsam, kuna nende ajaloo hulk on konstantne, aga temal tekib seda koguaeg juurde. Me tegeleme enesepettusega, kui me ütleme, et ajal ei ole oma lugu." Inimloomuses peegeldub meie ajalooline taust Ajaloolasena näebki Laidre võimalust analüüsida tänapäevast olukorda just minevikule tuginedes. Näiteks peegelduvad teatud ajaloos hinnatud väärtused ka tänapäevases inimloomuses: "Ma olen enda jaoks leidnud ühe igavikulise tõe, mille oleme materiaalsuse tõttu unustanud. Kui me vaatame vanu sõdu ja konflikte, siis üksiksõduri tasandil võis tõesti olla eelkõige materiaalne kasu väga tähtsal kohal, siis valitsejate ja väejuhtide jaoks domineerisid mõisted nagu au, prestiiž, kuulsus. Toon näite lähiajaloost – I maailmasõja puhkedes mõistsid Austria-Ungari juhtkonnas paljud, et sõtta minnes nende impeerium hävib, kuid nende au ei lubanud neil seda sammu mitte astuda. Kui me vaatame ka tänapäevaseid rahvusvahelise elu keerdküsimusi, siis sageli käib vaidlus näiliselt tühiste asjade pärast, kuid seal taga on just need samad kuulsus, au ja prestiiž. Selles midagi loovutades võib kaotada oma näo," tõi ta paralleele minevikuga. "Võtame näiteks vanad aadlimehed – nende moraal kohustas neid kulutama, erinevalt kodanlasest, kes just kogudes oma rikkust üles ehitas. Seisus kohustas kulutama. Need aspektid oma teisenenud vormides saadavad meid ka tänapäeval," selgitas ta. Laidre on ajaloolasena keskendunud palju sõdadele ja konfliktidele ning tema hinnangul on sõda samuti inimloomusele omane. "Sõda on paelunud mind eeskätt, kuna suhteliselt lühikese aja vältel võrreldes ühiskonna üldise arenguga toimuvad väga drastilised ja suured muutused ja see on ka inimeste reaktsioon muutustele. Sõda ei ole asi iseeneses nö Ding an sich, vaid üks osa meie igapäevaelust." Viidates Hollandi ajaloolase Johan Huizingale tõi ta esile seisukoha, et sõda on justkui mäng. „See on kultuurielement. See võib mõjuda šokeerivalt – kuidas sõda ja kultuur omavahel kokku kuuluvad, kuid see on kultuurielement ja mäng. See on nagu spordivõistlus, kus kaks võistkonda saavad omavahel kokku ja püüavad olla teisest üle. Lõpuks viib see jälle välja prestiiži, au ja kuulsuseni, mida see võit annab. Kuigi me sooviksime maapealset rahuriiki, mis on ka väga inimlik, ma kardan, et see ei ole võimalik. Inimese loomus on juba kord selline,“ tõdes ta. Ajaloost saab otsida vastuseid homsele Laidre hinnangul peaks ajaloolane püüdlema objektiivsuse poole ning suhtuma uuritavasse mõistvalt. "Kõik meid ümbritsev mõjutab ja me ei saa sellest lahti. Paratamatult see meid mõjutab, aga me ei tohiks olla üleolevad. Ajaloolane ei tohi olla kohtumõistja, vaid pigem mõistja. Sageli me näeme sellist naljatlevat hoiakut, et küll need varasemad inimesed olid rumalad, kuidas nad ei teadnud, et need asjad just niimoodi lähevad. Aga me ei tea ju, mis juhtub homme ja kui me otsime homsele vastuseid, siis me otsime neid minevikust. Meie üleolek selles osas põhineb vaid ühel seigal – nemad on surnud ja meie elame," rääkis ta. Ka unustamisel on ajaloost rääkides oma koht: "Unustada on teinekord tark, aga see ei tähenda, et me kustutaksime kõik olnud ära, me lihtsalt ei pruugi seda vana asja koguaeg meelde tuletada. Ma kardan, et päris unustamine ei olegi võimalik, isegi kui tahaksime. See on meisse oma jälje jätnud, mingisuguse mõttelise, kultuurilise DNA koodi, millest me lahti ei saa. Meie hirmud, foobiad, meeldimised ja sümpaatiad on pärit väga kaugetest aegadest, mitme põlvkonna tagant, kuigi me ise ei adu seda tegelikku suhet nende vanade aegadega. Need on ikkagi meie sisemuses ja seetõttu me käitume just nii ja mitte teisiti." Rääkides aga tulevikust tõi Laidre välja lihtsa tõe – mineviku vigadest peaks püüdma õppida: "Kõige tähtsam on esmalt mõelda, et tulevik on olemas. Kuigi see kõlab idealistlikult – on tähtis, et me üritaksime seejuures ka ajaloost õppida. Pigem on küsimus meis, mosaiigikildude hulk on laua peal laiali, olles kärsitu ja kiirustades oma lõpu poole me ei märka seda ja kordame vigu, mida saaks ära hoida." 
