Mõtteid (Eesti) kontserdielust ja Peeter Laulu Beethoveni-sarjast
  Korraldasid Tartus läbi terve 2015. aasta seitsmest kontserdist koosnenud kontserdisarja “Beethoveni 32 klaverisonaati”, esitajaks Peeter Laul. Millised on muljed ja mõtted sellest projektist? Tanel Joamets: Esiteks, ma poleks oodanud, et Tartu publikul tekib sellise asja vastu nii suur huvi, publikut oli kõigil kontsertidel 60–80 inimest ning silma järgi tundus, et 30–40 inimest kuulas kogu sarja. 2000ndatel aastatel kinnitavad peaaegu kõik kontserdikorraldajad, et inimesed ei taha tõsiseid kavu, sonaate; paljud ütlevad isegi, et puhast klaverimuusikat ei taheta enam üleüldse kuulata. Ma olen kogu aeg tundnud sisemuses suurt tõrget sellise suhtumise vastu, mulle on kogu aeg tundunud, et see on korraldajate endi hoiak, eelarvamus, ja vaesel publikul ei jäägi muud üle kui joonduda selle järgi, mida pakutakse. Et tegelikult inimesed vajavad suurt muusikat – muidugi peab olema tõesti hea esitaja. Tegelikult mitte lihtsalt väga hea, neid on maailmas praegu tohutult, kes on “väga head” – laitmatud biograafiad, koolid-konkursid-plaadid –, vaid eriline, meeldejäävalt omanäoline, sisendusjõuline ja prohvetina oma publikut enda järel vedav. Selliseid pianiste on vist küll vähemaks jäänud kui sada aastat tagasi, aga neid on. Tõsi, tänapäeva infouputuses on neid raske üles leida, korraldajad ei suuda vahet teha efektse pakendi ja tegeliku sisu vahel. Asja teeb ka keeruliseks see, et salvestus ja elav esitus on kaks väga erinevat asja, ja elava esituse veenvust saab kontrollida ainult elavat esitust kuulates. Eriti keeruline on orienteeruda suure supi teises kihis. Pealispinnal, kus asuvad maailmakuulsad staarid, on pilt selgem, aga nende kutsumine käib Eesti-sugusel mitte kõige jõukamal pisikesel riigil (Tartu-sugusest väikelinnast rääkimata) üle jõu, ent sealt edasi on tuhandeid elukutselisi muusikuid ja pianiste, kelle hulgas on tõelisi pärle, aga erinevatel põhjustel ei ole neist maailmakuulsust vormitud. Üks selline pianist ongi Peeter Laul. Ta on maksimalist ning vägagi teadlik enda ande erakordsusest ja muusikalisest haardest, samas “karjeristina” väga tagasihoidlik, esinedes siis, kui kutsutakse, ega topi ennast igal võimalusel igale poole. Tal on välja kujunenud oma paigad ja korraldajad, kes teda teavad ja usaldavad, ning esinemisi jätkub kuhjaga. Kui kuulsin 2014. aastal, et talle korraldatakse 2015. aastal Peterburi filharmoonia väikeses saalis Beethoveni kõigi klaverisonaatide seitsmekontserdiline sari, tegin talle ettepaneku esitada iga kava ka Tartus. Ta nõustus väga meelsasti, ehkki rahastusest polnud enne algust aimugi. Õnneks toetas Kultuurkapital kogu sarja kenasti, kattes esineja honorarid, ja tänu arvukale publikule saime tasa ka muud kulud. Kuidas hindad Laulu Beethoveni esitusi? Ma kuulasin iga kontserti kahestunult, nii korraldajana kui ka ise aktiivse pianistina, kellel on oma nägemus klaverikunstist ja sellest, milline peaks olema ideaalne interpretatsioon. Korraldajana ma nägin, et Peeter viib oma tahtmise väga veendunult ja veenvalt läbi, publik suhtus tema ettevõtmisse väga suure huvi ja aupaklikkusega, andes endale täiel määral aru, kui suur asi see ikkagi on, kui üks pianist sellise sarja ette võtab. Eks eriti haaravad sonaadid vaheldusid veidi vähem haaravatega peaaegu igal kontserdil, aga publik oskas nendest haaravamatest täiel rinnal vaimustuda ja teistesse ka igati huviga suhtuda. Tartu publik sai kuulda ka peaaegu kõiki 32 lisapala (24 bagatelli ja teisi Beethoveni väikevorme, sealhulgas “Raev kaotatud krossi pärast” ja “Elisele”), mida Laul selleks sarjaks ekstra oli ära õppinud, vist ainult üks-kaks pala jäi Tartus mängimata, mis näitab selgelt, kui palju iga kontsert kuulajaile korda läks. Muide, neid väikevorme esitas Peeter erilise “kiiksuga”, väga humoorikalt ja haaravalt, põnev oleks kuulda, kuidas need tulevikus mingis kontserdikavas üheskoos mõjuksid. Peeter Laulu kõige erakordsem anne on tohutu kiire haaramisvõime, kaljukindel muusikaline mälu ning ülimalt loomulik ja ökonoomne klaveritehnika. Ta tunnistas, et see sonaatide tsükkel pakuti talle välja ootamatult kiiresti – kui ta olevat jõudnud ühele Peterburi Muusikaühingu mehele vaevalt mainida, et äkki kunagi tulevikus teeks sellise sarja, siis too oli ootamatult reageerinud konkreetse pakkumisega järgmiseks aastaks. Tollel hetkel oli Peetril üle poolte sonaatide veel repertuaarist puudu, sealhulgas kolossaalne “Hammerklavier”. Aga ta seadis kontserdid nii ritta, et saaks toetuda varem õpitud sonaatidele ja jõuaks nende vahel juurde õppida puuduvad. Selline pragmaatiline ülesehitusprintsiip oli antud “lahinguolukorras” paratamatu, kuid jättis minu jaoks õhku mõned küsitavused, näiteks esimesse kavasse sattusid ainult ülikiired, kiired ja/või lühikesed sonaadid nr 1, 6, 18, 24, 25, mis veidi hakkasid omavahel konkureerima. Analoogiline probleem oli viiendas kavas, kus olid väga poeetilised ja fantaasia-laadse ülesehitusega sonaadid nr 13, 14, 30, 31, ka 5. sonaadi pikk Adagio. Peeter oli ka ise täiesti teadlik nende kavade ebatäiuslikkusest, aga kogupilti silmas pidades oli see tema jaoks tollel hetkel parim lahendus. Oletan, et tulevikus võib ta neid sonaate teisiti grupeerida. Mulle isiklikult tundub, et võiks tekkida väga põnevaid kõrvutusi, kui  kolmesonaadilised oopused op. 2, op. 10. ja op. 31 satuksid just tervikuna samadesse kavadesse. Veidi küsitavaks jäi ka seitsmekontserdilise formaadi kasutamine, kaheksa kontserti oleks olnud minu arvates veidi kergem kuulata, kuna ühes kavapooles üle kahe sonaadi hakkab pisut väsitama. Kuid hiljuti levis teade, et USAs mängis üks pianist kõik 32 sonaati ühel päeval – eks iga pianist vastutab ise oma valikute eest. Kuna tervikmulje oli siiski väga veenev ja sellise suure tsükli nii võimas haaramine ülimalt austusväärne, siis ma ei tahaks detailide kritiseerimisse üldse laskuda. Kui ka mõne sonaadi mõni osa mind nii ei veennud, siis ma paigutasin selle mõttes tervikusse, kogu aastat läbinud hiigelväljakutsesse ega lasknud ennast häirida. Positiivseid momente rõhutaks aga meelsasti. Esiteks – “Hammerklavier”. Tagantjärele kurioosne, et esimeste kontsertide järel, kui vestlesime Peetriga, ütles ta, et armastab väga kõiki ülejäänut 31 sonaati, aga “Hammerklavieri” (29. sonaati B-duur op. 106) üldse mitte. Samal ajal andis ta endale kogu aeg aru, kui suur väljakutse oli “Hammerklavier” ja kogu tsükli jooksul, teiste kavade kõrval, eriti suvel, harjutas ta just seda sonaati palju rohkem kui teisi (tunnistades, et pole senises elus ühtegi teost pidanud nii palju harjutama). Ja tulemus sai vägev, nii minu, publiku kui Peetri enda meelest; ta kirjutas pärast kuuendat kontserti oma FB seinal, et “kuratlikult põnev oli “Hammerklavieri” mängida”. Oli tõesti, ka kuulata. Teos kõlas nagu täiesti kaasaegne muusika! Beethoveni pöörased ja esmapilgul ebainimlikud ideed selles sonaadis saavutasid Peetri ülivirtuoosses ja hulljulges esituses mingi täiesti sürrealistliku seisundi. Nagu Peeter enne kontserti ajalehele antud intervjuus ütles – “Hammerklavieri” esitamine on kui Mount Everesti vallutamine, seal tipus ei peagi ilus olema. Oligi Mount Everest, ja Peeter ei jäänud sinna nõlvale sadade laipade ridu täiendama, vaid naasis võidukalt ja kuulsusrikkalt. “Hammerklavier” kroonis kogu sonaatide tsüklit võimukalt. Ülejäänud sonaatide hulgast jäid eriti eredate tervikesitustena meelde sonaadid nr 3, 4, 7, 11, 21, 26, 31 ja 32. Peetril on hästi lahtine mänguaparaat ja kiire mõtlemine, see võimaldab tal väga veenvalt võtta kõige kiiremates osades täiesti uskumatuid temposid ning ometi veenvalt lõpuni jõuda. Ka kõige aeglasemate osade süvenenud ja hingestatud kuulamine õnnestus tal suurepäraselt. Minu arvates on tal arenguruumi selles vahepealses maailmas, kus pole ülikiire ega ka väga aeglane, selliste pooltoonide ja väikeste nüansside maailmas. Siiski oli ka siin hästi ilusaid näiteid, 4., 7. ja 11. sonaadi kaunid finaalid, eriti just viimane, mis omandas mingi lausa schubertliku poeetilisuse. Aga ma mõtlen, et nii suure ettevõtmise puhul jagas Peeter oma jõuvarusid nii, nagu ta suutis ja esmajärjekorras lahendas ta tehnilist laadi probleeme. Kuid edaspidi, kui ta seda tsüklit veel esitab (kuuldavasti on kokku lepitud kontserdid näiteks Moskvas), saab ta rohkem süveneda sonaatide poeetilisemasse poolde ja nii-öelda “lihtsamasse muusikasse” (nagu näiteks “Kuupaistesonaadi” teine osa). Mis saab edasi? Kindlasti oleks vägagi teretulnud, kui Tallinnas leiduks ettevõtlik organisatsioon või inimene, kes korraldaks seal lähitulevikus sama sarja, näiteks paralleelselt Moskva kontsertidega. Tahaks, et ka meie pealinna kolleegid-tegevpianistid saaksid sellise kuulamiskogemuse. Mulle jäi küll sügav jälg, sain juurde julgust mõelda suurelt, uskuda, et publik vajab idealiste ja kompromissituid kunstnikke. Olengi Peetri eeskujul (oma mastaapide juures) teinud ühe täiesti kompromissitu ja idealistliku Griegi-kava ja planeerin sügisel välja tulla Skrjabini 10 sonaadiga. Olen jõudnud arusaamisele, et põnevad pianistid pole tänapäeval enam üksteisele konkurentideks, vaid asuvad ühel pool rindejoont, teisel pool asuvad ükskõiksus, pealiskaudsus, tilu-lilu ja allakäik. Ühendades oma jõud ja saades enda poole ka kontserdikorraldajad, võib veel maailmas klaveriusku levitada!
