Peeter Helme: "Mad Maxi" filmid kuuluvad maailmakultuuri püsitekstide hulka
Mulle jäi BAFTAde puhul silma, et kõik tähtsad auhinnad – parim film, parim režissöör, parim näitleja, parim kinematograafia ja parim heli – korjas film, mis Eesti kinolevis on kohmaka pealkirjaga "Mees, kes jäi ellu". Originaalis on "The Revenant" selline vanaaegse, veidi piibelliku kõlaga sõna, mis lubab end tõlkida nii "tagasipöörduja" kui "kodukäijana", aga ikkagi… Seda filmi ma igatahes näinud ei ole ja sellest ei taha ma ka rääkida. Igatahes korjas see niinimetatud "Kodukäija" viis auhinda, arvukuselt teisele kohale jäi aga Austraalia au ja uhkus "Mad Max: Raevu tee". "Mad Maxi" frantsiisi neljas film sai auhindu sellistes kategooriates nagu parimad kostüümid, soengud ja meigid, montaaž ning tootedisain. Mõjub veidi teisejärguliselt? Eriti võrreldes "Kodukäijaga"? Jah, minu meelest ka. Saatuse tahtel sattus mulle nädalavahetusel näppu "Mad Maxi" – ikka sellesama "Raevu tee" – põhjal tehtud videomäng. Kui film tuli välja möödunud mais, siis mäng septembris. Nii et mäng on filmi reklaamikampaania osa. Ja see teeb skeptiliseks. Nüüd juba paarkümmend aastat kasutavad filmilevivõlurid ära kõiki kanaleid, et pumbata filmitoote mõjuvälja langenud publiku taskust välja iga euro, dollar, seekel ja drahm ning pea iga filmiga käib kaasas ka mingi kipakas videomäng. Enamasti kriitikud rapivad neid kõvasti, aga ikka leidub ka neid, keda on üks või teine film võlunud sedavõrd, et ei peeta paljuks elada kasvõi mingil väga haledal kujul läbi midagi sellist, mida teose kangelased kinolinal läbi elasid. Nagu öeldud: üldjuhul on sellised mängud nirud, aga alati siiski mitte. Olgu nüüd enne järgnevat öeldud, et "Mad Max" – eriti sarja teine, 1981. aasta film – on mulle alati meeldinud. Uus, neljas, oli külaskäik samasse maailma, kuigi filmi sisu on ju lihtsamast lihtsam – algul sõidetakse ühes suunas, seejärel teises suunas tagasi. Nojah, ja selle pea olematu sisuga, kuid – nagu briti filmiakadeemikudki asjatundlikult märkisid – õnnestunud soengute, meigi ja kostüümidega – filmi põhjal tehti mäng, mida juhtusin mängima. Miks sellest rääkida? Eks ikka sellepärast, et mäng üllatas mind. Meeldivalt. Ristmeedias pole iseenesest midagi uut. Mõtleme või vaestepiiblitele, illustreeritud piiblilugudele, mille üks kaunis näide asub näiteks Pühavaimu kirikus. Või siis raamatute põhjal loodud filmidele või kunstiteostest inspireeritud muusikale. Ei midagi uut. Selleski pole enam midagi uut, et filmi põhjal tehtaks mäng. Mis mind aga nii meeldivalt üllatas, on tõsiasi, kuidas Rootsi firma Avalanche Studios on osanud ära kasutada "Mad Maxi" maailma rikkuse. Kuidas kõik see, mida filmilinal näeme vaid hetkeks mööda vilksatamas, on mõtestatud, ellu äratatud ja seletatud lahti, nii et see mäng pole mitte lihtsalt filmi reklaam, vaid iseseisev teos. Ja kui nüüd keegi küsib, mis on üldse "Mad Maxi" mõte – mingi autodega kõrbes kihutamine ju – siis aitab mäng leida vastust ka sellele küsimusele ehk pareminigi filmist. "Mad Max" on ürgne lugu headuse võitlusest kurjusega, lisaks hoiatav lugu ökoloogiast, aga ka inimsuhetest ning inimese keerulisest ja potentsiaalselt hukutavast suhtest tehnikaga. Kui kinolinal näeme seda pooleteise tunni vältel, siis mängus on võimalik kümneid ja kümneid tunde ise seda kõike läbi elada. Ja ka mõtestada. Nii et kõlab ehk kummaliselt, kuid just "Mad Maxi" videomäng pani mind märkama, et ka "Mad Maxi" filmid kuuluvad tänapäeva maailma suurte, aktuaalsete ja ilmselt pikaks ajaks püsima jäävate tekstide hulka.
