Jürgen Rooste luuletus: ILLUMINATi! (nosfredaamuse laul)
ma olen visiooniga meesselgeltnägijanäen eesti tulevikkuma näen omaenda lapsi elamastumedate inimestegasügavates tumedates silmakoobastessaamas kollaseid lapsikes kilavisilmi karjuvadvõõrais keelisoma jaburaid luuletusi ma näen sootuid olendeidtallamas terviseteidkleidid-hamed katmaskummalisi seninägematuid häbedusikahe peenisega naisedvarjuvulvaga mehedöö veiklevais värves hüplemaskanalisatsioonikaante pooletulvavis vesis ma näen musta jopegasinimustjashalli ajuhalvatutkaitsmas keskkoolikaunitarikelle vägistamine onta enda salaunelmnäen aeglaselt neelavatauku ilma serval misimeb endasse kogumõtlemisvõimeja olemisealge puutin loetleb oma unedes:souldiers ov odinsouldiers ov tvaasouldriers ov trii nats üksi igav on ollanats üksi on kaksinda kaanats kolmandata ei jäälamba lauluks ikka on mää ma näen kuidas põrguväravadläevad valla ja säält kappavad väljavasakpoolsed intellektuaalidnad ratsutavad läind aegadepoeetide ja filosoofidealasti kehadelwhitman ja nietzsche trügivad võidupersmikud õielikukil humanistlikud humanoidid vinniline nokamütsis poisu tee ääresendal pisar silmast-särgiserv koduselt spermanelubab neid kõikineetud wannabiisammalhabemeidkorralikult äässfistida ma näen et meid kõikipetetakse kaasa roheliste roojaselerabarattaretkelekust keegi kunagi ei naaseCO2 on jumala nimija ta vidutab omanaerul silmi mesurmapillavas taevas eesti naine maksab lõpuks kätteta näpuosavus teeb tasaaastasadade kurjakõik ilma piludõmblevad janõeluvadtihkeltkinninad ma näen tulevikku nii selgelt jatäpselt – see kutsub mindkohe tegutsemama postitan oma nägemusemaailmakõiksusseleban õlu näpusvanal higist vettind ja tolmulehaselkušetil (kusetil? ma pole orto-graafias tugev)ja ootan laikide megabaite olen uus nosfredaamuskirjutan juhani ilmutusteraamatumida juku ettegi näha ei osandolen oomeroseesti räppari nahaskui sulle ei meeldi: ennustansaad mu sõpradelt taha
