Tõnu Kaljuste: revolutsioone teha on võimalik
Kaljuste sõnul algab klassikalise muusika maailmas eristumine mõttetegevusest ja rutiinsuse vältimisest. "Ma ei oska öelda, mida maailm ootab, aga kui sa ise ei oma ideid, mida viia publikuni, kui sul ei ole niisugust mõttekombinatsiooni, vaid tegeled valmis pakendite ümber pakkimisega ja püüad seda ära müüa, siis ei teki elavat huvi su tegevuse vastu. Ma arvan küll, et revolutsioone teha on võimalik," arvas ta. Eesti heliloojate teosed ongi murdnud tee laiemasse muusikamaailma just tänu uudsusele, leidis Kaljuste. "Mõtlesin sellele siis, kui meil oli võimalik esineda Ameerika dirigentidele. Neil on kongress, kus on 3000-5000 dirigenti koos ja seal käib maailma erinevate muusikute šõu. See oli umbes 15 aastat tagasi, kui me läksime sinna Tormise ja Pärdiga. See tekitas meile suure alguse, tänu millele me jõudsime Grammyde nominatsioonideni ja hakati jälgima meie plaate. See oli sellel väikesel kontserdil, kui inimesed avastasid, et nad ei ole taolist muusikat varem kuulnud – niisugune muusika ja veel meeldib ka. See oli tundmatu kultuur ja niivõrd oluline hetk. Ja nüüd eelmise aasta alguses kutsuti meid tagasi, uudishimu tõttu, et kuulata, mis me oleme vahepeal teinud," meenutas ta. Kaljuste on töötanud väga erinevate heliloojatega, kelle teosed on talle nii mõndagi õpetanud. "Ma tunnen ennast tänulikuna, sest nii Tormis kui Pärt on õpetanud mind aru saama asjadest, mida ma enne nende teoseid ei teadnud. Tormise funktsioon on mitte ainult minule vaid ka paljudele teistele olnud kui kultuurialuste müüriladuja. Tema minimalistlik kompositsioon eksponeerib ju ainult rahvalaulu, see ülejäänu on kõik "mis mina nüüd, ma lihtsalt näitan, milline on meie kultuur". Euroopa kultuuris, nendel hetkedel kui hakati rahvusriike tekitama, püüdles igaüks oma identiteedi poole – ka muusikas. Aga kui hakkad kuulama neid rahvalaule, on nad kõik ühtemoodi, kõik romantilised seaded. Mingi hetk pärast Stravintskit hakkas muusikas tekkima teine lähenemine, mitte niivõrd inimese emotsiooni pakkumine vanasse kultuuri, vaid selle hoidmine ja vaikselt fooni loomine. See oli nagu mingisugune ajastuhetk, kus järsku sellest suurest seadmisest tuli Tormis oma vana puhta rahvalauluga välja." Rahvalaulu puhul peab Kaljuste kõige olulisemaks märksõnaks "kommunikatsiooni": "Kommunikatsioon selles rahvalaulus on tekst – see ei ole laul, vaid tekst, mida antakse edasi muusikavahenditega. Kõik räägivad lugusid, räägivad looduse ilmingutest, panevad neli aastaaega paika, kiigelaulmised ja kõik muud jaanihobul ratsutamised. Igapäevane argitöö kuni puhkehetkedeni – see kõik oli omavaheline kommunikatsioon ja traditsioon, mitte et „ma tean seda rahvalaulu, ma laulan sulle“, see oli suhtlemine. Mul on tunne, et kui omal ajal Tormis tõi selle rahvale tagasi, siis tegelikult see protsess on tõesti võimsalt käima läinud. Ta on läinud väga erinevatesse valdkondadesse." Muusika on aga Kaljuste jaoks täiesti omaette meedium: "Muusika ja teksti koostoimel tekib kolmas keel. See tihtipeale on emotsionaalne ja tihtipeale ratsionaalne. See mõju, mis tuleb kunstist maailma paremaks muutmisele, see jääb. Seda usku ei tasu kunstnikelt ära võtta. See on nii kaunis."
