Raul Rebane: me vajame uut valgust
Raul Rebane tõstis esile ühiste rituaalide tähtsust ühiskonnas: „Me elame ühest rituaalist või tähtpäevast teiseni ja nende alus on ühistunne. Kui me mõistame samu asju tänu sellele samamoodi, siis need on ääretult vajalikud ja kõige efektiivsemad kommunikatsiooni edastamise vormid“. Kultuuriruumi seisukohalt on oluline ühise eesmärgi poole püüdlemine, leidis ta. "Terve elu kuni 1991. aastani kujunes valguse otsimises. Ma olen sügavalt veendunud, et minu elu tähtsaim sündmus on ammu toimunud ja see oligi 1991. aastal. Praegu on probleem, et ei ole seda uut ühist valgust. Seda me otsime ja see on kõige tähtsam. Mul on tunne, et siin valitakse valesid teid – näiteks see, mida pakutakse uue valgusena, et viie jõukaima hulka. Rahvuslikud eesmärgid ei saa olla materiaalsed, need on alati idealistlikud. Poliitikud ei ole võimelised seda andma, kultuur peab siin sekkuma," rääkis Rebane. Rääkides kommunikatsiooniruumis orienteerumisest, leidis Raul Rebane, et praegu on väga keerulised ajad. "Inimesed õpivad uut tegelikkuse grammatikat – eristama tõde ja valet," viitas ta vastuolulise informatsiooni paljususele. Infosõja mõiste selgitamisel kasutas ta värvikat näidet isiklikust kogemusest: "Mõni aeg tagasi otsiti kultuuriministrit ja oli palju kandidaate ja siis ma tegin eksperimendi, helistasin 5-6 sõbrale ja ütlesin, et Ilmar Raagile tehti ettepanek. Raag loomulikult ei saanud kultuuriministriks, ta polnud kandidaatki ega parteilane. Sõbrad siis imestasid, et miks ma nii rääkisin. Vastasin, et ei ole neile kunagi öelnud, et talle tehti ettepanek kultuuriministriks saada, ma mõtlesin selle all, et talle tehti ettepanek minna laupäeval grillima. Ülejäänu mõtlesid sa ise juurde ja sa ei teinud otsust mitte tõe vaid tõepärasuse järgi." "Terve 2015. aasta toimus meil täpselt sama asi. Me mõtleme juurde lõputuid asju pagulastele – igale pagulasele mõeldakse pommivöö külge. Üks endine riigikogusaadik kirjutas, et kui kooseluseadus vastu võetakse, siis Euroopas on juba teisigi riike, kus 20% elanikkonnast on homoseksuaalsed. Selliseid asju mõtleme oma hirmudes ja fantaasiates juurde. Kui ma taban ära sinu nõrga koha – sinu mure, sinu rõõmu või hirmu ja lükkan sinna sisse mingi info, siis ülejäänud teed sa ise ära. See on infosõda ja sa ise viskad seljast oma kaitsekilbi ära," rääkis ta. Rebase sõnul on kõige väärtuslikum asi, mida infosõjas saab kaotada, ühine usk riiki ja tulevikku. Samas on võimalik end selle eest kaitsta ja suurim kaitsevõime seisneb rituaalides ja ühtsustundes. "Kaitse koosneb alati sõnadest, mitte betoonist ega tankidest. Meil on olemas üks vapustav kaitsestruktuur, mida kellelgi teisel ei ole – laulupeod. Minu jaoks on laulupeo toode ühtsustunne. 100 000 eestlast käivad mingis kaare kujulises kirikus lauldes Eesti usku palvetamas. See on uskumatu, mis seal toimub, laulupidu on ühise inforuumi ja ühiste mõtete vahetamise koht. Sellised ühised kultuurilised ühendavad tegurid, need on kõige parem kaitse. See võib ükskõik mis olla, kasvõi külatasandil, peresünnipäev, pererituaal või ühised kombed. See, mida inimesed teevad koos, tulevad kokku mingi ühise mõttega – see on kõige parem infokaitse," selgitas ta.
