Tõnu Karjatse filmikomm: "Perekonnavaled" demonstreerib ja ka demoniseerib elu elevandiluust tornis
"Perekonnavaled" on lugu muusikute perekonnast, kus orkestrijuhist isa saab südameataki ja orkestrijuhtimise võtab üle ta varjatult võimukas väimees; tütar mängib samas orkestris flööti, vaatamata sellele, kas tal ka tegelikult selleks annet on; endine primadonna ja nüüdne lauluõpetajast ema on aga salaalkohoolik, kes kuhjunud pingetele viinaklaasist lahendust otsib. "Perekonnavaled" paiskab vaataja otse kriisi keskmesse - isa vajab hoolitsust, orkester juhtimist, pealegi on õhus orkestriliikmete palgakärped ja kohe tulemas atesteerimine; tütre abielu on selges kriisis ning isa rivist välja langemine toob päevavalgele hästi hoitud saladuse. "Perekonnavaled" demonstreerib ja ka demoniseerib elu elevandiluust tornis - hinnatud dirigendi perekonnas, mida võib ilmselgelt lugeda elitaarseks. Sellest annavad tunnistust ka filmi saatvad muusikakatked "kuldsest klassikast", Beethoveni seitsmendast sümfooniast kujuneb lausa läbiv motiiv. Kogu tegevustik on kammitsetud, näiliselt justkui kontrolli all, kuid tegelaste vaibumatu ärevilolek hoiab pinget jätkuvalt ülal. Leevendust sellele ühtlasele pingestatusele ei tulegi, ei tule ka oodatud katastroofi, mis pinge vallandaks ja jääb olemata ka klassikalisele draamale iseloomulik katarsis. Millegipärast ei lähegi ekraanil toimuv kuidagi korda. Asi pole näitlejates, peaosi mängivad väga head näitlejad (Roman Baskin, Ülle Kaljuste, Tõnu Kark, Eva Koldits, Tambet Tuisk), pigem on asi mitmetahulisem: põhjust võib otsida tegelaskujudes, kellest keegi ei saagi sümpaatseks; loos, mis jääbki võõraks ja teostuses, millel ei õnnestu lugu pildiliselt toetada. Filmi näib varastavat hoopis salaalkohoolikust ema Kiira (Ülle Kaljuste), tahaplaanile surutud kärehäälne matroon, kel on kõik eeldused olla tegelikuks perekonna niiditõmbajaks. Nii Kiira kui ka flötistist tütre Kristini (Eva Koldits) tegelaskujud jäetakse Egoni varju, kusjuures jääb lahti seletamata ka nende suhe Egonile paljastunud saladusse. "Perekonnavaledes" leiab mitmeid episoode, millele on keeruline seletust leida, samuti jääb arusaamatuks isegi et obsessioonina mõjuv flirt noore naise palja kehaga. Muidugi, seda võib siduda kontseptsiooniga, mille kohaselt on filmi üks funktsioone piilumine teiste eraellu ja „Perekonnavaled" ka seda võimaldab. Küsimus ongi, kuidas ta seda teeb. Kaameratöö jääb filmis sageli arusaamatuks – pikad dialoogid on antud edasi seisva kaadrina, üldplaanis ja plaanivahelduseta, nagu oleks operaator kaamera käima jätnud ja ise korraks välja läinud, samas oleks mõni lähiplaan aidanud tegelatse mõttevahetust paremini vaatajale kohale tuua. Küsimusi tekitab ka operatori lemmikrakurss – üle kellegi õla fokusseerimine – esiplaanil hägune objekt ja teravus seatud tagaplaanil olevale tegelaskujule, sisuliselt see midagi juurde ei anna, õhustikku ei kujunda ja tekitab hoopis visuaalset müra. Atmosfääril polegi aega kujuneda - montaaž on üpris halastamatu ja tegevus tuleb teise otsa, luues filmile üsna ühetaolise tempo. "Perekonnavaled" on siiski üks oma aja märgiga draamasid, milles peegelduvad kümne aasta taguse Eesti probleemid – tänapäeva väike majanduskriisi veerel olev heaoluriik, kus kultuurivaldkonnas töötavate inimeste vahelised pinged võimenduvad kärbetest ja kus mehekeskne ühiskondlik kord on ammendumas. Kangelaseks tõusebki „Perekonnavaledes" patriarhaalse ühiskonna igavene Teine - naine, antud juhul dirigendi tütar, kes otsustab iseseisvuda. Pööre pole aga veel lõplik, sest miski ei taga, et see, mida filmis näeme, ei kordu. Ainukeseks üldistusjõuliseks kaadriks on lõpustseen kontserdisaalis, kuid jõudu jääb siin üldistuse tarvis napiks, sest ka siin on fookuses juba tuttavad tegelased. "Perekonnavaled" on lugu perekonnast ja valest, millega see pere end on ümbritsenud, film manitseb selliseid arenguid juba eos vältima. Kuidas see sõnum kohale jõuab, sõltub paljus vaatajast.
