Keelesäuts. Lavastus või etendus?
Tehkem siis vahe selgeks. Kui "lavastus" on a) lavastamisprotsess või b) selle tulemusel sündinud lava- või ekraaniteos, siis "etendus" on lavastuse ühekordne esitamine vaatajaskonnale. Üks lavastus võib teostuda, enamasti teostubki hulgas etendustes. Lavastaja ei too lavale mitte etendust, vaid lavastuse: teatri- või telelavastuse, sõna- või muusikalavastuse, laste- või täiskasvanutele mõeldud lavastuse. Selle lavastusega hakatakse siis andma etendusi: päevaseid ja õhtuseid etendusi, esi- ja kordusetendusi, ehk isegi külalisetendusi. Ja kui me jääme teatrisse hiljaks, siis mitte lavastusele, vaid ikka etendusele. Üks mõiste on selle teema juures veel oluline, nimelt "näidend". See on tihti lavastuse aluseks olev kirjandusteos: lühinäidend, värssnäidend, naljanäidend, lastenäidend, noortenäidend ja nii edasi. Korrakem üle. Kõigepealt kirjutab näitekirjanik – ütleme, et Tom Stoppard – näidendi. Seejärel toob lavastaja – ütleme, et Üllar Saaremäe – selle lavale, teeb lavastuse. Ja viimaks, kui kõik läheb hästi, annavad näitlejad – ütleme, et Meelis Rämmeld ja Aarne Soro ja veel hulk teisi – sellega ühe või kaks või kakssada etendust. Lihtne, kas pole?
