Liina Unt: "Mis oleks kui?" on elus üks olulisemaid küsimusi
Teatrikunstnikuna on ruumikogemus Undi jaoks üks olulisemaid teemasid, kuna see on kõikehõlmav: "Inimene ei suuda eksisteerida ilma ruumita. Alates sellest, et meil on meie siseruum. Teatud hetkedel me tunneme, kuidas meie süda lööb või kuidas meie mõtted peas lendavad. Me räägime oma sisemusest kui mingist ruumist, kujutame ette oma sisekosmost. Me oleme ruumilised loomad ja me ei pääse siit mitte kuidagi välja. Alates kõige väiksemast isiklikust ruumist, meie kodust, siis linn, maailm, kosmos – see on nagu matrjoška, mis läheb järjest suuremaks." Kohalolu ei ole aga ruumikogemusega sünonüümne mõiste. "Kui me räägime ruumi kontekstis, siis kohalolu seostub minu jaoks sõnaga koht, mis on ruumitähenduslik ese. Me opereerime ruumis ja tajume seda luues selles tähenduslikke kohti. See on siis see, kus objektiivne ruum ja meie subjektiivne tunnetus kokku saavad. Ruumi tähenduslikkus seisnebki selles, et ma toon kaasa oma mälestused, emotsioonid, oma mõtted. Näiteks kodu on tavaliselt inimese jaoks mingi koht, me oleme loonud sinna tähendused, see pole ükskõik milline ruumiühik. Kohalolu ruumis tähendab justnimelt oma koha tunnetamist," selgitas ta. Ruumi tähenduslikkus on oluline ka teatris, kuna kunstiline ruum võimaldab Undi sõnul luua paralleelseid maailmu: "Esiteks ta annab teatud laadi kontrolli – me suudame teadlikult midagi kujundada, kasutades seda põhilist eksistentsi vormi, mis midagi väga olemuslikku. Erinevalt sõnast, mis on üsnagi reglementeeritud, ruum ümbritseb meid ja puudutab meid väga vahetult. See vahetu kunstilise ruumi kogemus – selles on midagi." "Teater suhestab omavahel alati reaalset ja väljamõeldud ruumi. Reaalne ruum on klassikalise näite puhul teatrilava, aga me mängime ju ka suvel kusagil vabaõhuteatris. See on väga reaalne igapäevaselt kogetav koht, me tunneme neid kohti, me oleme seal varem käinud, meil on isiklikke mälestusi. Ja siis tuleb teater oma lavastusega ja muudab ühe tüki sellest ümbritsevast keskkonnast millekski muuks, loob sinna mingi fiktsionaalse keskkonna. Ja need eksisteerivad paralleelselt. Me võime vaadata seda Reiu jõe äärset Palmse mõisa korraga Palmse mõisana, mida me tunneme väga hästi. Ja samal ajal on see "Kirsiaias" Ranevskaja mõis. Sama koht, aga kaks erinevat tähendust ja kaks erinevat aegruumi. See on samasugune protsess nagu mängus, mida me kõik oleme lapsena teinud," rääkis ta. Undi sõnul on aga mängu mõiste väga keeruline, kuna seda saab kasutada peaaegu kõige tõlgendamisel: "Kui küsida, mis ühendab keksu, vene ruletti, jalgpalli ja teatrit – me kutsume neid mängudeks. Mängul on teatud laadi tunnused, ta on ajaliselt ja ruumiliselt piiritletud, reeglina on see vaba tegevus, mis allub oma reeglitele, mis ei kehti väljaspool seda. Minu jaoks on kõige olulisem, et mäng kehtestab eraldi fiktsionaalse reaalsuse paralleelselt päris reaalsusega, aga mitte kunagi ei asenda seda." "Mulle meeldib mõte mängust just seetõttu, et need maailmad eksisteerivad paralleelselt, üks ei lülita teist välja. Ta ühest küljest tekitab küll sellise ajutise eskapistliku varjupaiga. Aga teisalt on see mänguruum või ükskõik milline fiktsionaalne ruum koht, kus unistada. Ta küll annab võrdluse reaalse maailmaga. Me ju defineerime kõike läbi võrdluse ja kui me suudame kõrvale mõelda paralleelse maailma, siis me saame aru, mille poolest see siin erineb. Ka seda, mille poolest see siin on halvem või parem. See tekitab selle üliolulise "Mis oleks kui?" mõtteviisi – "Mis oleks kui me ei oleks praegu siin, vaid Marsil?", "Mis oleks kui me lendaks praegu lendava vaibaga?". Ühesõnaga, see paneb meid mõtlema raamist välja ja see paneb meid unistama. "Mis oleks kui?" on võib-olla elus üks olulisemaid küsimusi,“ rääkis Unt.  
