Anneli Tõevere-Kaur: Tõeline kevadtalv
Murtudsüdame tillukeste punakate varreotste sirgumine paistab ootamatu, kui kõik teised lillepeenrad püsivad veel jäiseks paakunud lumekooriku all. Kukekannuse võrsedki on märtsipäikeses imevara ellu ärganud. Võib ainult loota, et üllatama pääsenud külm neile liiga ei tee. Laotan õhukese kerge loori mitmekordselt lillede öiseks katteks, vaatan selget taevast ja kasvavat kuud, püüdes mõistatada, mitme kraadini pakane ulatuda jaksab. Aga väga ei muretse ka. Majasein annab sellele peenrale soojust nagu ahi, just selles paigas käib lopsakas õitsemine alati hoopis teise aja järgi, ja nii igal kevadel, igal suvel. Mõni nädal tagasi oli Pääsküla raba metsaalunegi talvine. Kui kõndida sealt, kust ei lähe sile laudtee – kus enamus puhkepäevamatkajaid käib –, võib sattuda loomaradadele. Kopra pisike käpp oli jätnud selgesti nähtavad "sõrmejäljed", saba aga vaevumärgatava lookleva mustri juba raskeks sulanud lumele. Sedasama ojaäärset rada mööda käivad ka kitsed ja jänesed kuni jõeni välja ja küllap ka üle jõe. Loomad teavad koolmekohti, mida inimene oma kohmaka saapasammuga ületama ei pääse. Nii et see on jälle üks teistmoodi kevad. Vanasti öeldi niisuguse aja kohta kevadtalv, nüüd kohtab seda sõna miskipärast harva. Möödunud aastalgi oli kevad eriline – pikk, lausa lõputu, juba jaanuaris olid linnas kõnniteed kuivad ja puhtaks pühitud, ja sealt edasi läks kõik aina paremaks ja kenamaks, ainult et hästi tasapisi. Kui palju on meie seas inimesi, kes leiavad, et mitmekesine kliima on eestlaste õnn? Loodan, et vähemasti sama palju kui neid, kes siinset ilma kiruma kipuvad. Aasta ringi ühtlaselt püsiv ilm, kus pole üllatusi, muudaks meidki hoopis teiseks. Mine tea, kust see äratundmine tuleb, aga minu meelest on ka sombune ja udune sulalumine ilm hea. Inimeste ja majade hajusad siluetid. Hakkide ja kajakate hüüded katuste kohal. Ootus. Kevad tuleb ju nagunii. Mõni pakaseöö ja lumesajuhoog seda muutust kinni hoida ei suuda. Anneli Tõevere-Kaur on luuletaja ja ERRi meediasuhete juht.
