Jürgen Rooste. Rändurilaul
  mäed neelavad meidajavad oma üüratud suud pärani ja neelavad meidmäed ja mered kodus mõni ehk vaikseltütleb et ära mine aga ma ei saa jättaminemata mäed neelavad meidmäed ja mered maailma teede mustridkuluvad taldadesse ja hinge ühe koha pääl istudeshing läeb ärevaks sisse lööb pinge – ega ma puu pole miskogub tasa ühe koha pääl kökitades aastaringe: ja puugion kosmiline rändur kihutab maakera seljas läbitohutu tühja ja külma mäed neelavad meidmäed ja mered huikavad tere jasosistavad kõrva nagu kauge maa kummalised armukesedmäed ja mered kodus mõni ehk vaikselt ütlebära mine aga mina ei saa jätta minemata
