Peeter Helme: paberraamat ei kao
Käisin koos mõne kolleegiga möödunud nädalal tööreisil Saksamaal. Suur tänu Saksamaa Liitvabariigi suursaatkonnale ja välisministeeriumile ning Goethe Instituudile! Igatahes – kohtusime Frankfurdis ja Berliinis peamiselt ajakirjanikega ning kuulsime korduvalt eri seisukohtadelt esitatud seisukohavõtte samadel teemadel – jutt keerles enamasti ülemöödunud pühapäeval kolmel Saksa liidumaal toimunud maapäeva valimiste, samuti pagulaskriisi ning Putini, Ukraina ja Venemaa ümber. Kuid muidugi tunti huvi ka Eesti vastu. Enamasti andsid vestluskaaslased ka oma informeeritusest mõne märksõnaga teada. Kes oli Eestis käinud ja oskas nimetada Tallinna vanalinna ilu või – ühel juhul – meenutada ka Setu kuningriigi päeva. Kes aga polnud käinud ja teadis Eestit vaid kaudselt. Ühe-kahe märksõna kaudu. Enamasti oli selleks märksõnaks, siis – jah, arvasite ära – e. E nagu nagu Eesti. E nagu elektrooniline. E nagu e-maksuamet, e-parkimine, e-valimised ja veel mingid e-asjad, millest mul õrna aimugi pole, aga mis väidetavalt iseloomustavad Eesti kuvandit välismaal. See kõik oli muidugi väga kena, kuid mõtlema pani hoopis kohtumine Frankfurdi messi ja Frankfurdi raamatumessi korraldajatega. Jutt puudutas messe elik suuri rahvakogunemisi ja paberraamatuid selsamal paljukõneldud e-epohhil. Küsisingi, et kas meie aeg, mis soodustab inimeste istumist üksi oma kubrikus ekraani taga, ei mõju messi-bisnisele kehvalt ning kuidas elavad e-raamatud. Ma ei teagi, kas ootamatult või oodatult tõdes Frankfurdi messi avalike suhete juht, et e-ajajärk on mõjunud messiärile soodsalt – internet annab suurepärase reklaamiplatvormi ning võimaluse suhelda kundedega nii enne kui pärast messi; nad ei kao kuskile ära; kuid samas on kuvarivahtimisest tülpinud hordid üha enam leidmas teed tagasi just keskkonda, kus nad saavad näha inimesi näost näkku, patsutada neid ja rääkida elektrooniliste abivahenditeta. Kujuka näitena sain teada, et isegi Saksa blogijad – seltskond, kellest võiks just eeldada arvuti vahendusel suhtlemise eelistamist vanamoodsale näost-näkku olukorrale – on otsustanud oma messi püsti panna! Veel selgemalt pidi selline e-eitus välja joonistuma raamatute maailmas. Täpsemalt – ilukirjanduse maailmas. E-raamat on muidugi olemas ja eriti teaduskirjanduses on tema roll oluline, samuti on digitaliseerimine tähtis meedias, kuid minu oletus leidis kinnitust – üks kohtumisel viibinud Frankfurdi raamatumessi peakorraldajaid nentis, et paberraamatu kadumine ja e-raamatu tulek on küll viimane asi, mille pärast muretseda. Seda lihtsalt ei juhtu. Kinnitust sellele leidsin ka mõni päev hiljem, kui lugesin ajalehest intervjuud ühe Saksa ilukirjandusturu tõusva tähe, kirjastuse Matthes & Seitz peatoimetaja Andreas Rötzeriga. Viimase meelest on e-raamat üleminekutoode, mitte järgmine samm kirjastamisturul. Pigem kark, kui ravi. Nõnda ongi Matthes & Seitz võtnud eesmärgiks kirjastada kaunilt kujundatud, isegi rõhutatult vanamoodsa välimusega asju. Miks? Sest see on see, mida rahvas tahab ning seda kinnitavad kirjastuse kasvavad tiraažid. Nii et mitte ainult ei ole ennatlikud uudised paberraamatute ja üldse vana meedia surmast, vaid ennatlikud on uudised ka kõige digitaalse ainuvalitsusest. Protsessid on siiski jätkuvalt kaootilises seisus ning kui mõnes eluvaldkonnas on kõige e-ks tegemine end õigustanud, siis mõnes teises kindlasti mitte ja enne vägivaldse digitaliseerimise teed minekut tuleks pigem teha seda, mida evolutsiooniheitlustes edukaks osutunud seltskond alati on teinud – tuleks nuusutada tuult ja tabada trende.
