Arvustus. Lennu-taadu torinaid
 Lennart Meri, olgu tema kohta öeldud eluajal või praegu, mida tahes, oli tõepoolest suurmees. Väärib kahetsust, et tast hakati mingil ajal, kui ta ise veel möllas ja toimetas, mingit puuslikku tegema. "Meie Lennart", muud anekdoodikogumikud, mille eesmärk oli teda üles upitada. Oh jaa, need lood olid vägevad ja truualamlikud, aga, varastades Kaarel Tarandi väljendit: nutikam inimene sai mõnestki loost üsna imeliku pildi presidendist. Kõik need hilinemised ja muud, tegelikult ei ole need ei naljakad ega viisakad. Aga see on rohkem kirjapanijate kui Lennart Meri enda viga. Mida keegi heaks looks peab, kui tahab inimesest head muljet jätta. Ta oli suurmees. Mihkel Mutt, kes "Rahvusvahelises mehes" oma sõpra portreteerib päris naljaka hambaga, on oma teises raamatus "Kõrtsikammija" lasknud ilmuda kellelgi härra Hellõul. Kes vist on ka Lennart Meri. Istub härrasmees hotelli vestibüülis, suitsetab, loeb välismaist kvaliteetlehte – teadmiseks, päris kvaliteetlehe tunneb ära sellest, et seal pole ühtegi pilti – ja räägib aeglaselt, ohkavate pausidega hirmus tarka juttu. Öeldes muuhulgas umbes nii: mina ju lõin selle rahva ja andsin talle ajaloo. Oleks Lennart Meri seda ise öelnud, kõlanuks see mõistagi ülbelt, aga polnuks kindlasti päris vale. Lugu sellest, kuidas me oleme siin 11 tuhat aastat vastu pidanud, pärineb otse "Hõbevalgest" ja "Hõbevalgemast". Nii et meie rahvuslik müüt, millega vehkida, on tõesti Lennart Meri loodud. Milline kirjanik võiks seda enda kohta öelda, et ta pani oma rahvale uhkuse pähe? Neid on, aga neid ei saa vist ühelgi rahval olla enam kui üks. Meil on siis Lennart Meri. Siin raamatus räägib ta ise. Tubli Toomas Kiho on välja noppinud tema vägevamad ütlemised, jaotanud need rubriikidesse – maailm, sõna jõud, varia, eks meenuta natuke ajalehte? Kvaliteetlehte, mõistagi. Loed ja lugupidamine, isegi kui nõus ei ole, aina kasvab, loob ja lehvitab. Isegi kiita ei oska, sest mis see minu kiitus ikka maksab. Ühe tsitaadi tooks ära:"Meri jääb ikka meiega, me peame temaga ära leppima." Vaevalt, et ta ennast mõtles. No nüüd noriks ka. Raamat tulnuks teha taskuformaadis, et kaasas kanda kõlbaks. Kujutlege nüüd, et läheb vaidluseks mingi tuutuga. Võtad vaikselt raamatu, vaatad tsitaadi ja põrutad vastu: Lennart Meri ütles nii! Kohe kaagil uisud õieli, mis ta siis tuleb debateerima nagu seitsmevatine vobla. Ee... tegelikult võiks sellest raamatust lausa vastava mobiiliäpi teha, et kui jutt läheb ajaloole, siis paar viibet ekraanil ja tubli tsitaat tuleb ette.
