Arvustus. Tumeroosad koopad ilma kaotamishirmuta
Indrek Hirvel on selle aasta vähem kui kolme kuu sees ilmunud lausa kaks raamatut – lisaks "Südasügisele" ka essee- ja reisikirjakogumik "Tartust Pariisi ja tagasi". Ning ega mullust "Kassitoometki" vanaks raamatuks pidada saa. Just "Kassitoome" on "Südasügisega" (kogu aeg tahaks kirjutada "südasuvi", vaat, kuidas üks sõna on nii sisse juurdunud, et selle muutmine ajab juhtme kokku) lahutamatult seotud. Kui "Kassitoome" sisaldab luuletusi aastatest 2012 – 2015, siis "Südasügist" läbivad aastad 2008 – 2015. Lisaks on mõlemal raamatul sarnane kujundus Mari Ainsolt ning muidugi on mõlemad lahutamatult Tartuga seotud, kuigi seda viimast saab väita vast kogu Hirve loomingu kohta. Kui "Kassitoome" arvustajad jõudsid juba märkida, et "kadunud on erootilised motiivid", siis Hirve uusima luulekogu kohta midagi sellist küll öelda ei või. Juba esimene luuletus seab suuna kätte: "üks hoidis jalgadest kinni / teine roomas nii sügavale kui sai / veidi kibedalt lõhnavasse / märga tumeroosasse koopasse / lapsepõlve surnuaia all" (lk 5). Tumeroosa koobas ja kaks küngast on terve kogu läbivateks motiivideks. Hirv luuletab sellisest teemast, millest nii kodu- kui välismaises kirjanduses päris piinlikult kirjutatud on – mida muud öeldagi – ääretult ilusalt. Ma ei ole kindel, et eesti keeles enam delikaatsemalt seksist kirjutada saabki, mistõttu veidigi karmimad kirjeldused mõjuvad kontrastselt: "Olen vahel mõelnud / et mis oleks / kui jätaksin su maha / olen siis parajasti / sõtkunud sind kui savi / värisevat halli savi" (lk 71). Mis muidugi ei ole isegi üheski paralleelmaailmas ropp ega ebakõlbeline/ebakõlaline salm. Raamat on aastate kaupa jagatud omamoodi peatükkideks või jagudeks, milles iga järgnev osa tiksub aasta võrra lähemale 2015. aastale. Nagu päriselulistes suhetes, on keeruline märgata seda hetke, mil armastuses tekivad esimesed praod. Kurjakuulutavalt mõjub juba päris alguse "jah ma vaatan sulle silma / jah ma tean mis pärast tuleb" (lk 9) ning mida edasi, seda vältimatumaks selline lõpp saab. Peab nõustuma kogu tutvustusega, mis armastusluules tavapärast kaotushirmu Hirve diskreetse kurbusega vastandab. Kaotushirm ei ole siin hirm, pigem paratamatus, millele pole erilist mõtet vastu sõdida. On kaunid hetked, on ilusaim hetk, on kurbus. Hirve kunagiste rangete stroofivormide austajail siit raamatust ilmselt palju leida pole, teised peaksid siit aga avastama kõvasti minimalistlikku zen’i. "siis äkki oli mu südasinu õisi täis - see oli ilus aegnüüd ei mahu su viljadenam minusse äralõhkenud õunte lõhnlämmatab iga mõtteherilaste suminei lase magada"(lk 70)
