Videointervjuu. Ardo Ran Varres: minu tee on kaks maailma kokku viia
"Külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma" esiettekanne 9. aprillil on ühtlasi esimene avalik sündmus Viimsi Black Box Studios. Teoses mängub märgilist rolli valgus ja selle puudumine. "Ootan põnevusega, mida lavastaja Liis Kolle ja valguskunstnik Oliver Kulpsoo veel sinna juurde lisavad," ütleb helilooja veel tööprotsessis oleva lavalise serenaadi kohta. "See on muusikateater. Mind on muusikateater alati huvitanud ja huvitab ka edaspidi ilmselt. See on eksperiment, katsetus. Kui ma sõnateatris oleksin teinud midagi sellist, siis ma poleks võib-olla nii palju vaeva näinud noodistamisega. Nüüd on tegemist ikkagi esiettekandega ja nüüdismuusikateosega, nüüdismuusikafestivaliga, siis pidasin väga oluliseks, et iga viimane kui noot on paberil kirjas," sõnab igapäevatööna teatri- ja filmimuusikat loov helilooja. "Tegelikult sai juba 7-aastaselt karjäär alguse," muigab Varres, kes on 11 aastat klarnetit õppinud ning seejärel kannapöörde teinud, lavakasse astunud ja 7 aastat professionaalse näitlejana leiba teeninud. "Täpselt 1996. aasta kevadel tegin esimese muusikalise kujunduse. See on kuidagi nii loomulik, et kui oled muusikat õppinud ja töötad teatris, siis ikka sind palutakse appi ja võib-olla see ongi minu tee – need kaks maailma kokku viia või olla nende kahe maailma kokkupuutepunktis. Mida aeg edasi seda rohkem sain aru, et sellest ei piisa, tahan õppida ka komponeerima ja olla helilooja. Ja see tee on olnud väga pikk ja keeruline,” meenutab helilooja. "Teater on mulle õpetanud inimeseks olemist, muusika on avanud metafüüsilised väljad. Mõlemad aspektid täiendavad teineteist," lisab ta. 
