Must Kast tuleb pealinna
Etendust on võimalik mitmeti õppeeesmärgil kasutada: nähtut saab kõrvutada Ingmar Bergmani samanimelise kultusfilmiga (1966), kõneleda filmistsenaariumi lavastamise võimalikkusest üldse, käsitleda erinevaid filosoofilisi ja psühholoogilisi teemasid. Etendusejärgses vestlusringis saab kohtuda lavastuse tegijatega ning esitada oma küsimusi neilegi. "Persona" on kahe naise lugu: kuulus näitlejanna Elisabet Vogler satub psühhiaatriakliinikusse pärast seda, kui ta ühel hommikul leitakse oma toast apaatiaseisundis, teadlikult otsustanud edaspidiseks loobuda igasugusest sõnalisest väljendusest. Pärast kuid kestnud vaikust palgatakse teda hooldama õde Alma, kes patsienti tagasi ühiskonda tuua üritab. Aga kas tervenemine on üldse võimalik, kui iga sõna ja eneseväljendus on vägivaldne, tõmmates inimest iseendast kaugemale? Bergman oma minimalistlikust stiilist hoolimata ei paku lugejale ega vaatajale lihtsaid olukordi – ta näitab inimesi, kes on oma tunnetega alasti kistud ja üksi jäetud; nad kardavad, kannatavad ning teevad üksteisele ja iseendale kohutavalt palju haiget. Sellest hoolimata on sõnum positiivne – leida üles kurjuse alge eneses, seista sellele vastu ning olla nõnda suurem ja parem inimene. "Tol õhtul seisin ma peegli ees ja mõtlesin: tegelikult oleme me ju üsna sarnased. Jah, ära saa minust valesti aru. Sina oled palju ilusam. Aga teatud mõttes oleme me sarnased. Ja küllap ma oleksin võimeline end sinuks muutma. Kui pingutaksin. Ma pean silmas – seesmiselt." "Persona" on Ingmar Bergmani üks tuntumaid ja hinnatumaid teoseid, mis linastus filmina 1966. ja anti käsikirjana välja 1973. aastal. Klassika vähest lavastamist maailma teatris põhjendab fakt, et vanameister ise oma filmistsenaariumite lavale toomist enamasti heaks ei kiitnud. Eesti teatrilavadel on Bergmani töödest seni mängitud just teatrile loodud näidendeid: "Stseenid ühest abielust", "Fanny ja Alexander", "Lärmab ja veiderdab" ning "Sügissonaat". Ülimalt sugestiivne, ehk isegi alateadvust painama jääv "Persona" on senini ka stsenaariumina eesti keeles välja andmata, Musta Kasti lavastuse tarbeks on selle esmakordselt tõlkinud Ülev Aaloe.
