Arvustus. Vinge kaskadööritöö, tõepoolest
Kui keegi küsib minult praegu, mis on kõige möllukam action-film, mida näinud olen, pean vastuseks just nimelt "Hardcore Henry" ütlema. "Parim märul" on subjektiivsem kategooria, aga puhtalt märulistseenide osakaalu hinnates võiks "Hardcore Henry" ka sellele tiitlile kandideerida. Kui hea või halva filmiga tegelikult tegemist on, jääb juba igaühe enda otsustada, kuid kindel on, et "Hardcore Henry" on innovaatiline, energiast tulvil ja paganama lõbus tükk. Innovaatiline on ta eelkõige sellepärast, et film on üles võetud täielikult GoPro kaameratega ning näitab tegevust kõige otsesemas mõttes nimitegelase silme läbi. Nimelt on Henry küll filmi peategelane, kelle jõhkra teekonna ümber kogu sündmustik keerleb, kuid tegelikku näitlejat seda karakterit kehastama valitud pole ning vaatajad ta nägu ei näe – kaamerat kannavad erinevad kaskadöörid. Ja kaskadööritöö on filmis tõesti vinge – nii mõnelgi hetkel (näiteks kui Henry paljakäsi mitmekorruselise maja otsa ronib) tekib küsimus, kuidas säärased hulljulged trikid teostuslikust küljest üldse võimalikud on. Pealkirjas pakutud "raju" sobib filmi kirjeldama. Märulit, nagu mainitud, on lausa hullumeelses koguses ning hingetõmbepause terve filmi peale kokku ehk kümne minuti jagu, kui sedagi. Vägivalla ja verega ei koonerdata: inimesed lendavad õhku, neid lõigatakse tükkideks ja tulistatakse sodiks. Siiski pole selline jõhkrus sugugi rõve ega šokeeriv – see on selgelt üle võlli ning mõjub pigem arvutimängulikult lõbusa kui realistlikuna. Eeldan, et just seda on tegijad saavutada üritanudki. Nagu loogikagi ütleb, on teose sisuline pool suhteliselt lihtsakoeline, kuna enam-vähem kogu energia kulutatakse pööraste tulevahetuste, tagaajamiste ja kakluste peale, aga minu silmis see filmi koguväärtust ei pärsi – kuni aktsioon tegevustikku kanda suudab, pole põhjust stsenaariumi kallal võtta. Ja "Hardcore Henry" puhul sellega probleemi pole, kuna siinne möll esimeses isikus haarab kaasa võimalikult ehedalt. Pealegi polegi see film muud, kui katse arvutimänguelamust kinolinale üle kanda, ning sellega on toime tuldud ülimalt osavalt. Ma tegelikult loodan, et "Hardcore Henry" märulimaastikul mingeid uusi tuuli puhuma ei pane – üks first-person-märul on värske ja vahva ning paar järgmist võiksid idee järgi ju ka täitsa lustakad olla, aga kui suhteliselt väikse raha eest vändatud GoPro-madinatest mingi trend (umbes nagu värisev käsikaamera õudusfilmides) peaks saama, ei vaimustuks ma sugugi. Seega: lootuses, et "Hardcore Henry" viimaseks omasuguseks jääb, soovitan ma seda kerge südamega igale märulifännile, kelle jaoks viimase aja superkangelaste veretud vastasseisud ja värvilised kosmoselahingud pisut lahjaks on jäänud. 
