Arvustus. Filosoofilise autobiograafia kogemus
 Kirjutamine oli Nikolai Berdjajevi (1874 – 1948) jaoks kerge. 1978. a. ilmunud Tamara Klepinini biograafia loetleb 483 raamatut ja artiklit, mis kannavad tema nime, kuid ta kirjutas ka nimetult või varjunime all, nii et tema loomingu kogumaht võib (koos kirjavahetusega) vabalt küündida tuhande üksuse ligi. Grafomaani kõrvad võivad selle peale rõõmsalt liikuda, kuid kohe kurval lonti langeda, sest ükski grafomaan pole kirjutanud ega saa kunagi kirjutama sääraseid sisemise põlemisega kirjutatud teoseid nagu "Inimese orjusest ja vabadusest", "Enesetunnetus" ja "Loomingu mõte". "Enesetunnetuse" järelsõna üks kahest lõpetavast lausest kõlab nii: "Berdjajevi järgi ei ole maailm mõte, vaid kirg." (lk 465) Sel moel, kirjutades tundemaailma eelistades, emotsioone mitte peljates (ja seeläbi vahvaid ütelusi endast maha jättes: "Legaalne armastus on surnud armastus. … Eeros on seadusetuse sfäär. Maailmal pole vaja teada, et kaks olevust teineteist armastavad." (lk 95)) on Berdjajev tahtmata-teadmata sattunud lähedale tõele ("Ma otsin tõde, kuid minu elu pole olnud tark, selles ei ole valitsenud mõistus, selles on olnud liiga palju irratsionaalset ja otstarbetut." (Lk 11)), mille neurofilosoofid (A. Damasio et al) on omavahel enam-vähem selgeks vaielnud: kogu meie mõtlemise aluseks on emotsioonid. See tõde(mus) aga muudab absurdseks keeles levinud väljendid, mis mõtlemisaparatuuris ülekohtuselt mõtlemist kui sellist esile tõstavad. (Mõtle, mees! Ära ärritu, rahune maha, mõtle järele! Millest sa küll mõtlesid? Kus su pea oli? jms) Kuivõrd aga filosoofia pole muu kui mõtlemine mõtlemisest, siis muutub ka filosoofia selles valguses veidi kahtlaseks ettevõtmiseks. Ja mis saab siis veel matemaatikast? Loogikast ja muudest meetoditest, mida filosoof oma töös kasutama peab? Kui filosoof kirjutab autobiograafia, siis üldjuhul ei pea ta vajalikuks lisada "filosoofiline". See ärataks vähemalt samasugust kahtlust kui kirjanik kutsuks oma novelle või romaane või luuletusi ilukirjanduslikeks. Berdjajev aga sellega ei piirdu, vaid lisab veel ühe üliväga tähtsa sõna: "kogemus". Kokkuvõttes: "Filosoofilise autobiograafia kogemus". See aga tähendab seda, et see, mida kogetakse – elu, elukutse, kutsumus – on algusest peale olemas. See on aeg, kus pole ei minevikku ega tulevikku, eksisteerib ainult olevik, igavikupikkune aeg. Berdjajev ei kirjuta vasakult paremale, vaid alt üles. Iga tema lause on sünnijärgne värdjas, mida saab parandada vaid teispool pilvi asuvad teispoolsuses, mida Berdjavev kutsub transtsendentsuseks. Transtsendentne inimtüüp pole millegagi rahul, talle ei meeldi midagi, mille kohta ta midagi öelda ei suuda või mis tema ütlemistele, arvamistele, veendumustele, usule keelu ette paneb: "Ma ei tunnista mitte mingisuguste kollektiivide esmareaalsust, ma olen individuaalse-isikliku, kordumatu üksiku, aga mitte üldise ja kollektiivse reaalsuse fanaatik." (lk 297) Väga väikeste eranditega korratakse seda mõtet läbi mõlema kogemus-teose, nii "Inimese orjusest ja vabadusest" (Personalistliku filosoofia kogemus) kui "Enesetunnetuse" (Filosoofilise autobiograafia kogemus) lehekülgedel. Jääb vaid üle imestada, kuidas seda suudetakse teha nii mitmekesisel moel, et lugedes igav ei hakka. Kui aga on tõesti nii, nagu Berdjajev kirjutab ning "Armastaja on selle sõna kõige kõrgemas mõttes ühiskonna vaenlane." (lk 96), siis pole siin ka midagi imestada. Eessõnas mainib autor Marcel Prousti: "See, millest räägib Proust, on olnud kogu mu elu kogemus." Ning tsiteerib üht lauset: "Ma olen liialt püüdnud saavutada võimatut reaalsuses – seda, mis tegelikult oli minu enese sügavuses." (lk 12) "Need sõnad võiksin oma raamatu epigraafiks võtta." Lahendamata jääb küsimus, miks ta seda siis ei teinud. Kas tundis ta ennast seda tehes liiga mittefilosoofina? Proustile viitab ka Peeter Torop oma põhjalikus järelsõnas "Nikolai Berdjajevi vaimne teekond" teosele "Inimese orjusest ja vabadusest." Mõlema, nii Prousti kui Berdjajevi pääseteeks on Looming. Kuid erinevalt Proustist, kes seda võimalust alles oma "Otsingute" lõpus hoomas, teab Berdjajev seda sünnist alates. Selles mõttes pole Berdjajevi tee nii piinarikkas ja petlik. Filosoof on põhimõtteline võidumees, kirjanik aga loomuldasa kaotaja. Kolmas raamat, 1916. a. ilmunud "Loomingu mõte", on ühtaegu nii kõige kirglikum kui ka kõige triviaalsem, rääkimata paljusõnalisusest ning paatosest, mida ta ise on varasemalt kergelt tauninud. Berdjajev püüab iga hinna eest filosoofiat vabastada teaduse taagast ning tegelikkusest, millega leppimisele teadus kutsuvat. See tuletas mulle meelde Daniel Dennetti üht loengut, kus ta tegi tudengitele selgeks, et sellist asja nagu filosoofiavaba teadus pole olemas (ega ole ka teadusvaba filosoofiat), kuid püüdis ka iga hinna eest naeruvääristada neid filosoofe, kes on liiga "diibid", sealhulgas nimelt Derridad ning neid, kelle retoorikas esineb sõna "armastus". Elanuks Dennett sada aastat varem, valinuks ta oma torkeobjektiks kindlasti Berdjajevi. "Loomingu mõttes" on palju juttu saksa müstilisest filosoofiast, Jakob Böhmest, Rudolf Steinerist jt. Sissevaade sinna rikastab lugejat. Ning loob otsesilla eelmisel aastal Kalle Kasemaa tõlkes ilmunud "Meister Eckharti ja Magdeburgi Metchthildiga." (Ilmamaa, 2015, 432 lk) Paljud meie hinge avardavad, kultuuri rikastavad tõlked on sündinud mitte kasumiihast, vaid kiindumusest. Suhe tõlkija ja teose vahel on armastussuhe. Mis ei lõpe ka siis, kui tõlgitud on viimne kui rida. Samasugust suhet tajusin ka nii Künnapase kui Paikre puhul. See avaldus nii tõlkeis enestes kui ka joonealustes kommentaarides, eriti aga autobiograafia järelsõnas "Nikolai Berdjajev – kirglik inimene ja kirglik mõtleja." Tähtsa jutu lõpetuseks ka veidi tühja-tähja. Ameerikasse kolinud Nabokov vajas ülikoolis töö saamiseks soovitusi. 1939. aasta aprillis kirjutas ta kaks kirja, kus palus ennast soovitada. Ühe kirja adressaat oli Ivan Bunin ja teine Nikolai Berdjajev, mõlemat oli ta oma elus korra või paar kohanud ning tuttavaks saanud. Vastuste saatus pole teada, kuid pole põhjust arvata, et need olid eitavad. Või et ei vastatud. Vastamatust tollal ei tuntud.
