Kõik teed viivad plaadipoodi ehk International Record Store Day
Melomaan on tegelikult laupäeva hommikul varem tõusmisega harjunud, sest ka kirbukatel peab olema esimeste hulgas kui tahad väärtuslikuma saagi jagamisel kaasa rääkida. Ja siin käib jutt seitsmest-kaheksast hommikul, mitte tavapärasest poodide avamiskellaaegadest! Sel laupäeval pole aga turud teema, sest "kodupood" on seekord rariteetidest, ehk Record Store Day reliisidest tulvil. Selline kirjeldus iseloomustab siis muusikagurmaani 16. aprilli hommikut mitte siinmail, vaid pigem mõnes läänelikus metropolis. Meie saame ennast lõbustada musaportaalidesse jõudvate videotega, kus hipsterid poeuste avanedes plaadiriiulitele tormi jooksevad, teadetega järjekordsetest vinüülimüügirekorditest. No on jah meil muidugi ka plaadipoed, mis seda päeva tähistavad, aga kõik siin on ju muu maailmaga võrreldes miniatuursem, kuigi näiteks Biidist võib sel laupäeval kindlasti sinise silmata, aga sellele vaatamata mõne toreda RSD reliisiga koju naasta. Aga läheme korraks ajas tagasi, et aru saada, kuidas on jõutud sinnamaani, et tänasel päeval inimesed selle vahepeal juba peaaegu väljasurnud plastketta pärast on nõus varem tõusma, sabas seisma ja ebamõistlikke summasid maksma. Aasta oli 2007 ja plaadimüük madalseisus. Muusikastriimimine oli alustanud oma võidukäiku ja esimest korda hakati rääkima ka CD-plaatide võimalikust väljasuremisest. Vinüülist isegi mitte enam ei räägitud – sellest oli saanud friikide või "vanakoolimeeste" musaformaat. Uut materjali enam praktiliselt juurde ei pressitud ja kogu vinüülibisnis koondus põhiliselt second-hand turule. Väikeplaadipoed, kes vinüülikultuuril viimastena hinge sees hoidsid, hakkasid otsast uksi sulgema ja kuskilt ei paistnud märke, et olukord võiks pöörduda, sest no halloo, kes viitsiks muusika kuulamiseks omale koju suurtes kogustes plastmassi osta! Osadele tegelastele see olukord aga rahu ei andnud ja oma kiusu ajades mõeldigi kamba peale välja Record Store Day nimeline üritus, millega rõhuti nende väheste järelejäänud vinüülihuviliste südametunnistusele ja paluti neid vähemalt ühel päeval aastas oma kodukanti järgijäänud väikepoest läbi astuma ja midagi ostma, et kauplusel hing sees püsiks. Kujutan ette muusikamagnaatide irvet või kaastundlikke nägusid kui nad sellest ettevõtmisest (arvatasti alles paar aastat hiljem) kuulsid. Kes oleks võinud arvata siis, et selle Baltimore seltskonna väljakäidud idee muutub oluliseks rahalehmaks ka nende jaoks ja keerab mõnes mõttes pea peale kogu muusikatööstuse? Igatahes – üheksa aastaga on Record Store Dayst saanud üks ülemaailmne vinüülikultuse alustalasid ja füüsiliste helikandjate müüginumbrite upitaja. Kõik oleks nagu hästi, sest üritus on päästnud arvatavalt sadu väikepoode ja andnud kõvasti tööd järelejäänud vinüülipressidele, aga kostub ka nurinat. Väikesed plaadifirmad tunnevad, et nende ellukutsutud üritus hakkab neil käest libisema ja mitmedki neist on hakanud üritust boikoteerima. Põhjuseid võib otsida samade magnaatide töölaudadelt – RSD populaarsust ja vinüülimüügi tõusu ei saanud enam ingnoreerida ja nii hakkasid plaadipoe päeva eriväljaannete hulka tasapisi hiilima mainstream artistide albumite re-reliisid ja livesalvestused. Võite ise üle vaadata ja hinnangu anda 2016 aasta RSD ametlikele väljaannetele, aga jah, selge on ka muusikakaugele inimesele, et näiteks 35 eurone Europe "It’s a Final Countdown" album sinisel vinüülil pole just kõige mõistlikum rahapaigutus. On ka selliseid kriitikuid, kes väidavad, et RSD hullemad päevad on möödas ja suurfirmad oma ämbrid ära kolistanud ning olukord taas paremaks muutumas. Paralleelselt õllemaailmas toimuva revolutsiooniga, kus müügieduks piisas sellest, et sildil ilutses "craft beer", on ka siin turg selginemas ja kaubaks ei lähe enam mitte lihtsalt vinüülplaadid, vaid pigem muusika nende peal. Nii pakutakse tänavu muude huvitavate plaatide hulgas näiteks esimest korda vinüülil Laura Cantrelli debüüti "Not the Tremblin Kind", üle 30 aasta ilmub uuesti Cherry Redi all ilmunud indiemuusikat defineerinud kogumik C86, lihtrahvale kättesaadavaks muutub taas prantuse house kuldaegade klassik Etenne de Crecy "Super Discount" jne jne. Ehk kokkuvõttes võib öelda, et tänavuse umbes 500 RSD eriplaadi hulgas on positiivseid üllatusi seekord rohkem kui õlgu kehitama panevaid. Soovin veelkord õnne kõigile melomaanidele tähtsa päeva puhul, aga samas julgustan täna plaadipoodi minema ka kõigil teistel ja ilma igasugust eelinfot omamata, lihtsalt niisama. Tšeki järgi, kus on sinu kodukohajärgne vinüüliurgas (Selveri plaadilett ei lähe arvesse!) ja mine ütle talle tere. Aga pea meeles, et plaate võib osta ka ülejäänud 364 päeval. Lõpulugu ka, veel ühelt ägedalt RSD plaadilt, esimest korda vinüülil ilmuvalt soundtrackilt, Goblin’i "La via della droga"  
