Loe katkendit: Karen Joy Fowleri teosest "Me oleme kõik täiesti endast väljas"
Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde, Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus tema elust asjaoludel, mida ta on püüdnud pingsalt unustada. Ja juba kümme aastat ei ole ta näinud oma armastatud vanemat venda Lowelli. Nüüd, kui Rosemary käib juba ülikoolis, saab ta järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik ka edasi minna. Tal tuleb pöörduda aega, kui ta oli veel viieaastane ja saadeti nädalateks kodust eemale vanavanemate juurde. Kui ta koju tagasi tuli, avastas ta, et Fern on kadunud.      Proloog Need, kes mind praegu tunnevad, on kindlasti üllatunud kuuldes, et ma olin lapsena väga jutukas. Meil on alles üks vana koduvideo ajast, kui ma olin veel kaheaastane, ja ehkki see on vanaaegne helitu film, mille värvidki on nüüdseks ära pleekinud – taevas on valge, minu punased tennised kahvatu­roosad –, on sealt ometi näha, kuidas minu suu vahetpidamata käib. Kujundan parajasti ümber meie õueala, korjan kruusatatud sissesõiduteelt kivisid ja tassin neid ükshaaval suurde plekkvanni. Rassin tööd teha ja samas eputan. Pööritan silmi nagu mõni tummfilmistaar. Tõstan üles läikiva kvartsitüki, et kõik saaksid seda imetleda, ja pistan endale põske. Ilmub minu ema ja võtab kivi välja. Ta kaob kohe kaadrist, aga mina hakkan jonnima – seda on näha minu liigutustest –, ta tuleb tagasi ja viskab kivi vanni. Video on umbes viis minutit pikk ja ma räägin terve selle aja. Mõni aasta hiljem luges ema meile ette seda vana muinasjuttu, kus ühe (vanema) õe sõnadest saavad nälkjad ja maod ning teise (noorema) omadest lilled ja kalliskivid, ning see muinasjutt tuleb mulle alati meelde, kui ma seda koduvideot näen, stseeni, kus ema pistab sõrme mulle suhu ja tõmbab välja teemandi. Mul olid siis heledad juuksed – olin üldse lapsena palju ilusam kui praegu – ja mind on filmimise jaoks kenasti riidesse sätitud. Minu lendlevad kiharad on märja kammiga ära silutud ja ühelt küljelt võltsteemantidega kaetud juukseklambriga üles tõstetud. Kui ma pead pööran, helgib klamber päikesekiirtes. Minu väike käsi paitab vanni kuhjatud kivihunnikut. Võib-olla ütlen ma, et see kõik on kord teie oma. Või midagi sootuks muud. Seda videot ei tehtud selleks, et jäädvustada minu sõnu. See, mida minu vanemad hindasid, oli nende tavatu tulv, nende väsimatu voolamine. Mõnikord tuli aga mindki vaikima sundida. Kui sa tahad öelda kahte asja, siis vali neist välja üks, mis sulle rohkem meeldib, ja ütle vaid seda, andis ema mulle ükskord nõu, kuidas seltskonnas viisakalt käituda, ja ei läinud kaua, kui seda valikut suurendati ühele asjale kolmest. Igal õhtul tuli isa minu toauksele, et mulle head und soovida, ja mina rääkisin meeleheitlikult, nii palju kui vähegi jaksasin, et teda jutuga oma toas kinni hoida. Nägin, kuidas tema käsi tõusis ukselingile, kuidas uks hakkas vaikselt sulguma. Ma tahan sulle midagi öelda, hüüdsin ma talle ja uks peatus poolel teel. Alusta siis keskelt, vastas ta mulle, nähes koridorist paistva valguse taustal välja kui vari, hääl kõlamas väsinult nagu täiskasvanutel õhtuti ikka. Valgus kumas minu toaaknal kui täht, mida nähes saab midagi soovida. Jäta algus vahele. Alusta keskelt. 1 Niisiis, minu lugu jõudis keskpaika 1996. aasta talvel. Meie pere oli selleks ajaks märgatavalt kokku kuivanud, samasuguseks nagu sellel ammusel koduvideol – alles olime mina, ema ja isa, kes jäi küll kaamera varju, aga oli ometi selgelt aimatav. Kümme aastat oli möödunud ajast, kui ma nägin viimati oma venda, ja seitseteist päevast, kui ma jäin ootamatult ilma oma õest. Minu loo keskpaik ei räägi millestki muust kui nende puudumisest, aga kui ma seda teile praegu ei ütleks, ei saaks te ise sellest tõenäoliselt arugi. 1996. aastal ei mõelnud ma nende peale juba tervete päevade kaupa. 1996. aasta. Liigaasta. Tuleroti aasta. Clinton oli just tagasi valitud. Kabul oli langenud Talibani kätte. Sarajevo oli vabanenud piiramisrõngast. Charles oli just läinud lahku Dianast. Meie taevasse ilmus hele sabatäht Hale-Bopp. Novembris hakkasid levima kuuldused, nagu järgneks komeedile Saturni-kujuline objekt. Ülemaailmseteks staarideks said kloonitud lammas Dolly ja malet mängiv superarvuti Deep Blue. Teadlased avastasid muistse elu jälgi Marsil. Oli neid, kes uskusid, et Hale-Boppi sabas sõidab tulnukate õhulaev. Selle pardale pääsemiseks võttis kolmkümmend üheksa inimest 1997. aasta maikuus endalt elu. Ja kui tavalisena mina ise selle kõige taustal paistan. 1996. aastal olin ma kahekümne kahe aastane, käisin viiendat aastat California Davise ülikoolis ja olin ikka veel eelviimase, või vahest siiski juba viimase kursuse tudeng, kuid sedavõrd ükskõikne loengute, eksaminõuete ja hinnetega seotud peensuste vastu, et minu lõpetamisest ei saanud niipea veel juttugi olla. Nagu tavatses öelda minu isa, oli minu teadmistel haaret rohkem kui sügavust. Ta ütles seda tihti. Ma ei näinud põhjust kiirustamiseks. Mul ei olnud erilisi ambitsioone peale soovi pälvida üldist tunnustust või salajast mõjuvõimu – ma ei teadnud isegi, kumba ma eelistan. Ja tegelikult ei olnudki sel tähtsust, sest mõlema saavutamiseks puudusid mul igasugused eeldused. Ärritasin oma vanemaid, kes mind ikka veel üleval pidasid. Neil päevil oli ema tihtipeale ärritunud. Ergutavad doosid õiglast ärritust – see oli tema jaoks midagi uut. See mõjus talle noorendavalt. Ta oli hiljuti teatanud, et ei kavatse enam mind ja isa vahendada. Sellest ajast peale me isaga ei suhelnud. Ei mäleta, et see oleks mind kurvastanud. Minu isa oli ülikooliprofessor ja täielik tähenärija. Iga mõttevahetus temaga kätkes õppetundi nagu kirss kivi. Tänapäevani tekitab sokraatiline meetod minus soovi kedagi hammustada.
