Lugege katkendit: Anneli Tõevere, "Heade aegade lõpp"
Anneli Tõevere on nii novelle kui luulet avaldanud Loomingus alates 2005. aastast, tema luule esikkogu "Mesiniku tütar" ilmus möödunud aastal. Ta on teinud kaastööd Maalehele ja kirjutab kolumne siinses kultuuriportaalis. Äsjailmunud raamatus jagub autoril kõigis lugudes huvi inimese siseilma peegelduste vastu, mis viivad tegelaste elukäänakuteni heas või halvas. Loodus on sündmuste taustal tähtis nendeski novellides, mille käik hargneb linnas. Kultuurisaate "Plekktrumm" juhi Joonas Hellerma sõnul meenubki Anneli Tõevere kirjutatust kõigepealt tema tundlik side loodusega ja loodusesse kätketud lõpmatuse aistinguga. "Siit avastasin aga midagi veel. Jah, inimesed kipuvad olema ennekõike seotud olmelisega, ühiskond ja kultuur saab meid endale. Ja seeläbi kasvab inimesse tubli "ametnikuhing". Aga inimene ei saa siiski loodusest lahti. Hetkedel, mil looduse kauge ja truu seljatagune ennast taas tunda annab, võib meie vahele tulla saladus. Seepärast võikski olla park üks võtmekujundeid siinses novellikogus. Kusagilt metsiku ja hooldatu vahepealt läheb inimese igatsus elada välja oma vari ja valgus. Varjata ennast ja samas kõik päevavalgele tuua. Loodus ei rõõmusta ainult vaatlejat, looduse habras kohalolu jätkub inimeses. Nii nagu looduses, nii ka inimeses – avanemine ja sulgumine vajab aega ja õiget silmapilku," kirjeldas oma lugemismuljet Joonas Hellerma.  KATKEND novellist "Keset metsi" Rännaku kuuendaks päevaks ennustati tormi. Päev enne püsis mets eriliselt vaikne, õhk peaaegu ei liikunud ja lindude hääligi oli kuulda vähe. Ants ei olnud raadio ilmajutu peale midagi kostnud, kuid Emilia pani tähele tema sünget näoilmet sel tormieelsel päeval. Ka Mattis oli seda märganud, ta müksas Emiliat: mis saab homsest päevast? Südames ei osanud Mattis pahaks panna, et Emilia ja Ants päev-päevalt aina rohkem ühte sammu kõndisid. Ta põhjendas seda endale Antsu mõjuva olekuga, mis juba kippus muutma neid kõiki. Ja õhtuti maja juures, olgugi pitsitusega südames, küsis ta Emilialt nii mõnegi kuuldud loodustarkuse kohta, imestades, et just tema sai erakliku mehega ladusamalt jutule. Sööginõusid pesid nad õhtuti ikka koos, ja sel ajal vahetasid mõtteid päeval nähtust. Mattise ruuge tooniga juuksed olid pleekinud, nahk punetas päikesest, sest südasuvine ilus ilm püsis, pöörates end päev-päevalt kuumemakski. Villem oli aga kogu aja viibinud painavas meeleolus, isegi sedavõrd, et Emilia teda veidi pelgama hakkas. Polnud keeruline aru saada, et mehine, nurgelise olekuga Villem ei talunud ootamatut rivaalitsemist Antsuga. Mattist pidas Villem lihtsalt poisikeseks, ja oli temaga veidi üleolev, ei enamat. Koos teistega matkates oli Villem alguses pakkunud siin-seal oma ettepanekuid ja ideid pikaaegse kogenud vaatlejana. Ta oli olnud häälekas. Kuid Antsu lühikesed tasasel häälel antud selgitused olid Villemi jutust sisukuselt ja täpsuselt üle, seda tajusid kõik. Ka Villem. Nii jäi ta esimeste päevade järel aina vaiksemaks ja kõndis nüüd enamasti teiste järel. Mehe tume tukk oli silmile vajunud, aeg-ajalt välgatas pilk hallidest silmadest. Ja Emilia pani tähele, et mees surus sageli käsi rusikasse. Torm algas juba öösel. Kõrged kuused jäid majast eemale, kuid Emilia arvas, et kuuleb just kuuskede müha, kui tugevaks paisunud tuulehood puid painutasid ja räsisid. Majaseinad kägisesid. Jõe lainetus kostis justkui siitsamast ukse alt. Vaid hetkiti said majulised und ja õuest kostvad hääled imbusid nende unenägudesse. Hommikuks oli torm peenarde ümbert aiapiirde maha kiskunud. Loomad olid oma elamises rahutud, nad oleksid tahtnud välja pääseda, kuid Ants hoidis neid sees. Selleks ajaks, kui looduseuurijad ärkasid, oli kanadel söök juba ammugi käes, kitsed said parasjagu värsket heina, Ants oli tuult trotsides niitnud neile vikatiga mõne tõmbe rohtu. Nüüd istuti köögis. Pliidi alla oli tehtud tuli, sest suvesoojust ei olnud sugugi tunda. Rasked pilved rippusid maja kohal, juba oli tulnud paar sahmakat vihma. Ilm oli läinud ootamatult külmaks. “Kaksteist kraadi!” hüüdis Mattis kraadiklaasi silmates. “Keset juulikuud! Tont võtaks! Metsas kõndida oleks see täitsa paras, ainult et koos selle tuulega küll mitte.” “Me ei liigu siit täna kuhugi, see on kindel,” pomises Ants. “Kui mu onni katus õhtuks alles on, oleme õnnega koos...” Kuid nii palju õnne ei olnud. Tuul viiski ära osa katusest; Emiliale näis, et mehe vaist oli teda hoiatanud, ent midagi ette võtta ei olnud neil võimalik. Võis vaid oodata tormi möödumist. Külaliste majatiib jäi terveks, loomade elupaik samuti – tuul vedas endaga kusagile kaugustesse kaasa just Antsu enda kahe eluruumi kohalt lahmaka tihkeid kuuselaudu, mida kattis tõrvatud papp. Õnneks vaibus torm õhtu saabudes. Puud paindusid küll veel tuules, kuid ohtlik aeg oli möödas. Nii ei kolinudki Ants end selleks ööks külaliste poolele ümber, vaid magas oma toas lageda taeva all, kus kiiresti liikuvate pilvede vahelt paistsid tähed. 
