Arvustus. Lustlik palgamõrvar, armastuslugu ja hoogne märul
Palgamõrvareid on filmides kujutatud lõpmata palju, kuid vaevalt seda kunagi varem nii lustakalt tehtud on. Sam Rockwelli kehastatud Francis võib ju olla küll halastamatu tapamasin, aga ma ei tabanud end kordagi mõttelt, et tema hullumeelsetele seiklustele, mis tahes tahtmata hulga inimohvreid kaasa tõid, kuidagi vale või ebaeetiline kaasa elada oleks – mees, olgugi et psühhopaat, on lihtsalt nii pagana sarmikas. Piisavalt sarmikas, et terve film, mis suhteliselt lihtsa idee peale ehitatud, oma lakkamatu energia arvelt äärmiselt meelelahutuslikuks jandiks keerata. "Hr Õige" on nimelt lugu aastatepikkuse staažiga palgamõrvarist, kes hiljuti südametunnistuse kasvatanud on, ning nüüd hoopis oma tööandjaid maha notib. Pärast südamedaami Martha (Anna Kendrick) kohtamist otsustab ta ameti neiu rõõmuks maha panna, kuid see ei kuku kõige paremini välja, kuna talle peavad jahti nii võimud, kunagine partner kui ka maffiaperekond, kes Francise teenuste ja iseäralikult tagurpidiste põhimõtetega sugugi rahul pole. Nii et taplus toimub päris mitmel rindel ja vaenlastest Francisel juba puudust ei tule.  Oma olemuselt on "Hr Õige" pigem komöödia kui märul, ehkki filmi viimane vaatus on tõepoolest küllalt raju. Lustlik toon ja rõõm peategelase silmis säilib siiski läbivalt – Francise eripära seisnebki just selles, kuidas ta isegi pärast kuulitabamust naerunäoliselt mõne nutika vastulause või optimistliku sõnakõlksuga lagedale suudab tulla. Sarnast lähenemist võis mõne kuu eest kinolinal Deadpooli näol kohata – suhtumine on neil kahtlemata sarnane –, aga Francis ei vaja vastaste segadusse ajamiseks roppusi ega labaseid nalju. Eriti põnev karakter ta ta tegelikult ei ole, suhteliselt sisutu ja ühekülgne, kuid Rockwell pigistab sellest ühest küljest välja täieliku maksimumi ja sellest piisab, et vaataja sümpaatia võita. Kui midagi negatiivsemat otsida, pöördub minu pilk eelkõige Anna Kendricku poole, kelle arusaam huumorist filmi usutavust nii mõneski stseenis segama hakkab. Ta on naljakas, selles pole erilist kahtlust, kuid tema n-ö comic delivery on hoopis teistsugune, kui filmi üldine toon eeldaks, ja päris mitmel hetkel nägin ma Anna Kendrickut, kes üritab nalja teha, mitte tema kehastatud tegelast. Võib-olla on see osaliselt ka kivi stsenaristide kapsaaeda, kuna Martha dialoogi on sattunud mõnigi lause, mille maha müümisega kogenumalgi koomikul raskusi oleks. Üldiselt on siinne huumor siiski küllalt tabav, kaldudes vaid mõnel harval korral liigsesse jaburusse. Pean siinkohal eelkõige silmas nugade loopimise stseeni. "Hr Õiget" julgen vaatamiseks soovitada küll. Esiteks Sam Rockwelli pärast, kes peaosas tõepoolest särab, ning teiseks seetõttu, et nii andekat komöödia ja märuli kombinatsiooni ei näe kinodes just kuigi sageli. Ja kui sellest ka ei piisa, siis minge vaatama lihtsalt selleks, et tuju tõsta – Francise mõrvalikud omadused ei pruugi küll eriti kadestusväärt olla, aga tema siiras optimism ja positiivsus on küll midagi sellist, mida ka eestlastel tarvis oleks. 
