Liisa Jugapuu oma näitusest: ma olen alasti, aga ma ei näita
Grupinäitustel esineb Liisa Jugapuu aastast 2012 ja on seni tähelepanu äratanud eelkõige hõrgu värvimeele ja jõulise abstraktse maalilaadiga. Esmapilgul näib ta loomingus tegelevat igihaljaste maalispetsiifiliste küsimustega koloriidist ja faktuurist, kuid ekspressiivse esitluslaadi kõrval on aimatav ka püüe mõtte- ja kujundiselguse poole. "Ma olen alasti. Aga ma ei näita," kommenteeris kunstnik. "Sa näed, kui ei vaata. Sest kui vaatad, olen juba muutunud. Ma olen sinuga aus. Peaaegu. Sest sa vaatad. Minu maalid algavad kujundiga, mis koondab hetkeks kogunenud tunded ja kogemused ebapüsivasse ja vastuolulisse vormi. Ma lasen sellel kujundil moonduda läbi erinevate tundekihtide ja ümbertunnetamise. Ma püüan jääda ausaks nii enda kui ka oma kogemuste suhtes. Jätan alati kujundid lahtiseks, et need ei tarduks – ei muutuks ebaausaks. Sellised vormid õrritavad äratundmisrõõmu, kuid tekitavad ka kahtlusi ja ebakindlust – hoiavad ärkvel. Iha selge kujundi järgi jääb rahuldamata. Ma kasvatan kihte mis võistlevad omavahel, see mis peale jääb on aus. Peaaegu aus." Näitusi Toompea lossi kunstisaalis vahendab Eesti Kunstnike Liit.
