Keelesäuts. Korruptsioon – kõlberüüste
Näiteks poliitilises retoorikas kasutatakse sõjale osutamiseks pahatihti sõna "konflikt" – eufemism, mis ebameeldivat tegelikkust ähmastab, mahendab ja justkui paremaks ütleb. Konfliktiks nimetatavale sõjale ei pöörata enam vajalikul määral taunivat tähelepanu, sellesse ei sekkuta – sõnavalik hakkab otseselt mõjutama reaalsust. Sarnane mahendav toon on sõnal "korruptsioon". Jällegi on tegu võrdlemisi ähmase, laialivalguva, kohati isegi defineerimatu tähendusega võõrsõnaga, mis tähistatavale ehk piisavalt paljastavat valgust ei heida, vaid seda hoopis varjutama kipub. Nii Hillar Palamets kui Helju Vals on soovitanud võõrsõna "korruptsioon" asemel kasutada Jaan Tõnissoni välja pakutud ja omaaegses Postimehes kasutatud sõna "kõlberüüste". Sama ettepaneku on teinud Uno Lõhmus riigikohtu esimehena. Omasõna kasuks kõneleb tugev veene: kui tsiteerida Helju Valsi, toob see "armutult päikesevalgusse tõe, mis võõrsõnade ähmasuses jääb varjatuks. Kõnealusel juhtumil saab nähtavamaks see koledus, milles me elame. Meid rüüstatakse. Mina, sina, meie langeme iga päev korruptsiooni, see tähendab rüüste ohvriks". Õigekeelsussõnaraamatust me sõna "kõlberüüste" ei leia, mis aga ei tähenda, et me seda kõne- ja miks mitte kirjakeeleski lahedasti kasutada ei võiks.
