Arvustus. HÕFF - friiki triiki täis
"Sünged lood" (As Fábulas Negras, Brasiilia, 2015) pakkus oivalise avapaugu juba tuttavat Brasiilia gore-horrorit, mille iseloomustuseks ei hakkaks ma lihtsalt genereerima sisusünopsist libahuntidest, mütoloogilistest olenditest ega mädapaisetest, vaid laenaks siinkohal HÕFFi programmipomo Helmut Jänese kauneid tutvustussõnu: "Siin on topeltannustes ülevõlli "Monty Pythonile" sarnast süsimusta pasa-, kuse- ja oksehuumorit, aga ka metsikult brutaalsust, kus laip ajab laipa taga ja verd lastakse lausa ojadena." Tänan, hr Jänes, ma poleks saanud seda ise paremini öelda. "Aaaaaaaaah!" (Suurbritannia, 2015) osutus siinkirjutaja jaoks ehk festivali kõige nõmedamaks kogemuseks, mille tarbimise põhiosa moodustas tihe käekella kontrollimine ja linastuselt lahkumise ootamine. Ärge saage minust valesti aru – filmi üleüldine idee, point ja satiir oli üsna hõlpsasti tajutav, ent dialoogi asendamine ahviröhatustega ja pidev loomariigile omaste staatuste saavutamine pole just kondenspiim iga mehe teetassile. Okei, see peenise küljest hammustamise ja kiilakale poeomanikule vastu pead sülitamise koht oli üsna nn nummi. "Ülima seksi otsingul" ("In The Search Of The Ultra-Sex", Prantsusmaa, 2015) oli ehe kinnitus teooria "seks müüb" tõesusele, tohutu publikumenu ja täistuubitud kinosaal loomulikult garanteeritud. Lühidalt oli tegemist seksika ulmekomöödiaga, mille sisu moodustasid 100%-liselt erootikafilmid aastatest 1974-1995, ümberlõigatud ja üledubleeritud nii, et moodustuks kaasahaarav stoori seksiepideemia käes vaevlevast koduplaneedist. Siinkohal pean paslikuks avaldada austust koomikutele Nicolas Charlet ja Bruno Lavaine, kes peale 2500 seksfilmi läbi vaatamist säärase tulemuseni jõudsid, see ei saanud olla lihtne ülesanne. "Atomic Eden" (Saksamaa-USA-Ukraina, 2015) haaras koheselt kõik B-filmi fanaatikud oma totakalt lahmivasse haardesse ning ei lasknud lahti ennem, kui ekraanilt olid läbi käinud pinev jutulõng (Tšernobõlisse suunduv kaheksaliikmeline ekssõjaväelaste bande võitleb mahajäetud hoones kaheksasajaliikmelise valgetes laborikitlites natsiarmee vastu, et leida keldrist kohver millegi olulisega), suurde lahingusse kauboisaabastes tatsav üledramatiseeritud Ameerika kauboi, telediktorliku näitlemisoskusega muskelpreili, mõnusalt taaskasutet kaadrid sellest, kuidas aknast sisse roniv nats pumppüssikuuliga kõhtu saab ja Lorenzo "Renegade" Lamas. Kokkuvõttev one-liner: "Mein Kampf? I don’t think so!" "Ballaad haigest kassist" (Cat Sick Blues, Austraalia, 2015) rääkis meile loo sellest, kuidas ilmselgete ajuhäirete, jooniste järgi tellitud kunstpeenise ja vurrudega kassimaskiga varustet noorsand läheb peale oma armastet kiisukese surma linna peale üheksat elu hankima (loe: inimesi rappima ja nende verd veekanistrisse kurnama). Koomiliselt perversse slasheri aitas veelgi nauditavamaks teha oskuslikult valitud heliriba ning üleüldse oli tegemist TÄPSELT sellise linateosega, mille pärast non-romcom filmisõbrad oma sammud igal aastal HÕFFile seavad. Klassika. Lõpetuseks üks isiklik lugulauluke – see oli millalgi põhikooli alguses, a la 1993+, kui nägin igapäevaselt (Tallinna) linna kooli sõites Maneeži tn ja Narva mnt ristis oleval majal koledasti kirjutet graffitit sõnumiga "KIN-DZA-DZA MAKES YOU FUCKED UP!". Siis polnud internetti ka, et guugeldada ning seega elasin oma elu järgnevad 20 aastat pidevas teadmatuses. Nüüd, 2016. aasta HÕFFil, avanes mul lõpuks võimalus näha legendaarset Nõukogude Venemaa ulmekomöödiat "Kin-Dza-Dza" ning kontrollida toonase suurväite legitiimsust. Pean tõdema, et peale selle lolli, lõbusa ja äärmiselt loova vene-mad-maxiliku kultusfilmi lõpuks tunnen ma end tõepoolest... kuidagi nagu... rohkem "FUCKED UP" kui ennem. Tänan Haapsalu, tänan HÕFFi, tänan kaaskinolisi ning kutsun alustama dramaatiliselt õudsat ootamismängu "HÕFF nr 12".
