Maarja Vaino: Eestis kiputakse kahtluse alla seadma eestlaste identiteeti ning rahvuslikult olulisi tegelasi ja sündmusi
Eesti on teadagi muuseumikülastajate poolest Euroopa esimene – kuskil mujal ei käida ühe elaniku suhtarvu poolest nii palju muuseumis kui siin. See on kõva saavutus ja tunnustus meie muuseumitöötajatele. Ja see teeb muuseumidest meie kultuuriruumis tõeliselt mõjukad meediumid. Ikkagi ligi neli miljonit mõjutust aastas! See on suur vastutus ja tähendab ka seda, et muuseumitöötajaid, kes seda vastutust kannavad, peab märksa rohkem väärtustama ja tunnustama. Teiselt poolt on selge, et ega see külastuste arv enam palju kasvada ei saa. Ka Muuseumiööl oli tänavu külastajaid umbes sama palju kui möödunud aastal, nende arv isegi vähenes pisut ja see ongi normaalne. Jutt lõputust külastajate arvu tõusust ei ole lihtsalt tõsiseltvõetav. Oma piiri seab rahvaarv, turistide "käive" ja muuseumide endi arv. Lõppude lõpuks võitlevad muuseumid omavahel samade inimeste pärast ning kokkuvõttes võib selle võitluse tulemusel muuseumide sisuline mõte ja töö fookusest välja minna. Muidugi on oluline, et inimesed muuseumides käiksid, aga eesmärk ei peaks olema muuseumide omavaheline kurnav võidujooks. Kui pidev külastuste ja tulukasvu pinge maha võtta, saavad muuseumid natuke rahulikumalt keskenduda oma põhiülesannetele, ja need ülesanded on – säilitamine, uurimine ja vahendamine. Sealjuures ei pea vahendamine võrduma meelelahutusliku tulevärgiga, kõik ei pea alati vilkuma ja häält tegema. Kuulen inimestelt üha rohkem seisukohta, et kireva ja digitaalsusest pakatava elu simulatsiooni asemel otsivad nad (loodusest ja muuhulgas muuseumidest) just kohta, kus kokku puutuda eheduse ja päris asjadega. Kuigi räägitakse aina enam sellest, et inimestel on keskendumisraskused ning pikemaid tekste ei suudeta lugeda, on ometi just sisukad ja uurimustele põhinevad andmed need, mis inimestele suurt huvi pakuvad ja ärgitavad ka muuseumisse tulema. Aga uurimistegevusele ja muuseumitöötaja enese arendamisele tuleb samuti aega anda. Muidu on pärast kiiret paigaltvõttu ja suurepäraseid külastusnumbreid järel ainult hulk läbipõlenud inimesi ja uurimata materjali. Käisin hiljuti mitmetes Londoni ja Poola muuseumides. Võrreldes eesti muuseumidega hakkas üht-teist silma. Näiteks digitaalsed lahendused olid nii Suurbritannia pealinna kui Poola mäluasutustes olemas – ja korralikud, üpris kallid lahendused –, aga nad ei olnud esiplaanil, vaid pigem toetavaks materjaliks. Meil on digilahendused – kui vähegi võimalik – rohkem esil, ilmselt avaldub siingi meie kui e-riigi enesekuvand. Silma hakkas ka see, et oma ajalugu esitati rahulikus ja ideoloogilistest kompleksidest vabas toonis, kuigi näiteks britid võiksid ju igal sammul vabandada oma imperiaalse mineviku pärast. Oli tunda, et materjali esitamisel peeti nii Londonis kui Poolas iseenesestmõistetavaks, et oma ajalugu mõtestatakse enda vaatepunktist. Seda loomulikku enesekindlust oli kosutav vaadata, sest meil kiputakse ikka ja jälle kahtluse alla seadma nii eestlaste identiteeti kui ka rahvusliku ajaloo olulisi tegelasi ning sündmusi. Tõsi küll, muuseumides kehastub üldiselt veel rahvuslik eneseväärikus ja sellegi eest tuleb meie muuseumitöötajaid tunnustada. Lõpetuseks veel üks tähelepanek. Lapsed on hakanud vanemaid muuseumisse tooma. Mitte eksponaadiks, vaid sellepärast, et pärast klassikülaskäiku tekkis soov uuesti tulla ja muidugi vanematele ka kõike huvitavat näidata. Just see on suurim tunnustus, sest lapsi, nagu teame, on raske petta, nemad tajuvad alati vahet eheda ja võltsi vahel. Küllap annavad nad õigel ajal märku ka sellest, kui meie muuseumimaastik peaks hakkama liiga kommertslikuks muutuma. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
