Arvustus. Ühe lavastuse luhtumise anatoomia
Lavastaja Hendrik Toompere jrKunstnik Laura Pählapuu (külalisena)Kostüümikunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)Valguskunstnik Oliver Kulpsoo (külalisena)Muusikaline kujundaja Andre PichenHelikujundaja Sten TiganeVideokujundaja Tauno MakkeLiikumisjuht Üüve-Lydia Toompere (külalisena)Liikumisjuhi assistent Sandra Veermets (külalisena)Tõlkinud Tiiu SandrakOsades Kristo Viiding (külalisena), Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler (külalisena), Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Ott Kartau (Von Krahli teater) Johannes Tammsalu ning EMTA lavakunstikooli 27. lennu üliõpilased Liisa Saaremäel, Karmo Nigula ja Christopher Rajaveer.Bänd Andre Pichen, Ott Kartau, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi, Mihkel Roolaid.Ma olen mitmelt pool kuulnud ülistavaid arvamusi Hendrik Toompere jr lavastet Draamateatri tükist "Väljaheitmine. Ühe õuna kroonika". Madli Pesti, keda kriitikuna kõrgelt hindan, on oma arvustuses "Täismäng draamateatris" (Postimees 04.05.2016) lausa panegüüriline. Värske vaim möllab Draamateatri laval, näitlejad teevad vägevad rollid, üks kevade olulisim lavastus…Alati võib juhtuda, et satud teatrisse valel õhtul, et sel päeval miski loksub trupis või peaosalise (Kristo Viiding) töös, aga minu "Väljaheitmine" oli üks suuremaid teatripettumusi üle pika aja. Täiesti võrreldav Henrik Kalmeti "A Festival Piece’iga", ainult et festivalitükist ma palju ei lootnudki – sääl läheneti kaasaegsele teatrile, lavakunstile teadlikult läbi stampide, püsiti mõnusas mõnitavas mugavustsoonis (küll lubades või ähvardades säält välja tulla, aga seda ei juhtund) ja ei pühendet end ega vaatajaid asjasse, müsteeriumisse. "Väljaheitmine" on hoopis teine lugu. Esmalt on see ikkagi just lugu. Draamateater algusest lõpuni, lihtsalt ärevamas-rahutumas vormis, mis mulle meeldib, või võiks väga meeldida. Mingis mõttes nagu kabaree-jutustus, mille üheks kandvaks kujundiks Freddie Mercury ja tema muusika. Ainult et Mercury-kujund ei hakanud tööle. Ei hakanud ka teised. Ma vaatasin seda tükki ja küsisin endalt: mis toimub? Miks on laval tehtud pidevalt valed valikud? Näiteks aegluubis kaklusstseenid, mida on mitu, mõjuvad halva lahendusena – paremat ei tulnud pähe, teeme siis vaese mehe Matrixi. Ja see polnud mõttelaiskus vaid selles kohas: näis, nagu teeks lavastaja pea iga kord kergema vastupanu teed mineva valiku. Kokku lõbusust taotlev, rahvalik, küll kolmevaatuseline ja üüratupikk tükk. Aga kõik kokkuklopsimiskohad paistavad, kusjuures: see ei ole siin vist ikkagi kunstiline võte? Rõhutan: asi võis olla selles õhtus. Aga näitlejad ei paistnud teadvat, mida nad teevad. Ivo Uukkivi saatuslik mehefiguur, kellele Londonis ekslev ja ennastotsiv ekspolitseinikust, illegaalsest immigrandist leedu oss (homofoob ja lihtsakoeline jobu, kellele pääle Mercury-fänluse eriti palju tahke ei lisandu) kättemaksuks hammast ihub, hakkab oma lavaleilmumistega koomiliselt mõjuma, tema traagiline lugu ei ole lõpuks enam traagiline, vaid kuidagi külgetraageldatud. Või Harriet Toompere naispolitseinik, lihtsalt ühe pehmema naissooesindaja visand. Muidugi – ei ole näitleja süü, et tema kanda jääb kohutav, paatoslik ja ebausutav lõpustseen, n-ö lunastus lõpuks sündinud lapsega. Nikolai Bensleri vandaal, lõbus vene kaak, nagu kohustuslik vene näitleja ülesastumine rahvalikus koomilises vormis, mõjub sääraste ekslemiste kõrval lausa südantlohutavalt, -kosutavalt. See on küll stereotüüp, aga vaimukas ja lihtne, pingutamata mängitud stereotüüp. Enim jäigi küsimuseks Kristo Viidingu valik: ta nagu ei suutnud otsustada, kes on tema peategelane Ben. Või täpsemalt: Viiding mängis ta ära, vahendas meile mõeldava Beni jutu, aga ma ei jäänud teda kübetki uskuma, mingi süvahoovus – mitte, et see tegelane olekski kuigi sügav, aga ikkagi – oli lihtsalt (kas siis sel õhtul või üldse kogu lavastusprotsessis, mis tundub usutavam) puudu. Nii et kuigi siin olid mängus kaasaegse teatri vahendid, loo jutustamiseks pruugiti kabareelisemat-vabamat vormi, jäi kõik siiski ilusti klassikalise draama vormi, isegi kui bänd oli laval ning fantoom-Mercury (Jüri Tiidus) aeg-ajalt mängu astus. Ma mõtlesin, kas lõpustseeni eel, kui Mercury Uukkivi tegelase Stillmani maha laseb, andnuks kuidagi asja päästa, kui ta kõik maha oleks põmmutanud? Oleks see aidanud? Killer Queen? Asi pole selles, et tahaksin kangesti Toompere lavastust tümitada, kuigi õõvane pettumus, mille draamateatrist öhe astudes kaasa võtsin, oleks üht klohmimist väärt küll. Ma tahaksin pigem aru saada, milles asi, miks on "Väljaheitmine" nõrk lavastus? Vastus peitubki vist just vormiküsimustesse takerdumises. On kole tahtmine teha uut, teistmoodi teatrit, aga ei ole seda süvenemise astet. Ägedast lavakujundusest või bändi lavale asetamisest või Leedus tuntud ja skandaalsest loost ei piisa, kui sääl valutegemise sügavustes või ärevusfaasis ära ei käida. Siis ei hakka ka lavakoomika tööle. Täpselt sel põhjusel ei töötanud ka Kalmeti festivalitükk, kuigi tal oli sisu (ja seega ka toda, mida kritiseerida) tohutult palju vähem. Kalmet oli oma materjali vastu külm, ta ei mõistnud ise, mida tegi. Üritas naerda nonde üle, kes siiralt tolles maailmas elavad. Aga sa ei saa, ei oska naerda millegi üle, mida sa ei tunne, milles sa ei ela. (Siis on see lihtsalt, nagu näitaks näpuga – hehehee, vaata, neeger!) Näiteks Ivar Põllu "Baskin ehk Nalja põhivormid" on päältnäha pretensioonitu kahenäitlejatükk (Janek Joost ja Katrin Pärn), lavahuumor ja teatri-, teleajalugu ja väiksel viisil kabaree. Aga seisab koos, ei ole nii pretensioonikas, ent poeb just selle kaudu naha alla, ja teises vaatuses, juba nukramate nootidega, lõpuks heites kinda ka estraadistampidele (noh, see on sääl läbiv), on läbitunnetatud, läbi elatud asi. Põllu on selle materjali omaks teinud, näitlejad sinna uppund nagu kivid vette. Mulle meeldis ka Riina Maidre ja Nero Urke samuti kabareelises võtmes lahendet "Skaala surm", mis koosneb n-ö numbritest. Ma ei ole kindel, kas lavastus koguni koos püsis, aga iga hetk oli tugeva näitlejate kohaloluga, nad andsid endale aega tunnetada, sisse minna, mängisid üdini sümpaatselt. Seisid oma loo taga, tahtsid ise seda rääkida, mitte ei otsinud mingit tinglikku "uut teatrit". Ning "Väljaheitmisega" sarnaselt on sääl lõpustseenis laps, aga me oleme temaga juba enne laval kohtunud (roll oli tugev, siiras – laps teadis, mis laps tegi) ning see õrnus ja ilu (kuigi ehk ka tulnud küsmusest: kuidas me selle nüüd lõpetamegi, et vaatajat õrnasti puudutada) ei ole säärane võltspaatoslik, punnitet. Inga Saluranna ja Hendrik Kaljujärve "All Tomorrow's Parties" Sõltumatu Tantsu Laval köitis visuaalselt, ütleme, et esimene hetk mõjuski nii, et see on visuaalist lähtuv, sellele nõjatuv tükk. Küll põnevalt staatiline, veidi apokalüptiline. Sisaldas seegi omamoodi kabareenumbreid. Meditatiivne. Kindlasti draamateatripublikule nendest tükkidest kõige raskem vastu võtta, aga võluv just selles mõttes, et Salurand on selles maailmas kohal, veel enam – ta suudab publikule seda veidrat-võõristavat maailma samm-sammult avada. Kes aga "Väljaheitmise" tegelastest (pääle ehk võluva vandaali-ambaali) sel õhtul minu jaoks lavale kohale jõudis? Kellega kaasa tahtnuks? Oh jah. Kui minna praegu üht mingit asja vaatama, mis oleks "kaasaegne teater", kasutaks n-ö noid loorääkimise vahendeid – teatav narratiivilammutamine, stseenidega mängimine (risomaatiline struktuur, kus hilisemad sketšid“ põimuvad varasemaga, kasv pildist pilti on orgaaniline), "kabareenumbrite" pikkimine, näitlejate improvisatsioon ja risk iseennast mängu pannes – siis vast tõesti on Lauri Lagle "Paradiis" praegu eredaim näide. Sääl seisab ehitet maailm koos, või ütleme ausalt: lugu seisnebki tolle maailma usutavas-valulises-naljakas ehitamises. Mis Toompere lavastuses puudu jääb, ongi too mugavusstsoonist väljumine. Maailm on tegelikult valmis kujul lavale heidetud, sellele enam palju ei lisandu. See kõik on üsna klassikalises vormis lavakunst, mis maitseaineks pruugib tänase teatrikeele elemente, outfit’i. Mõjub nagu vanakooli rokkar trügiks lavale indie’t või triphoppi tegema, aga tegelikult on ikka see laul, et "I wanna rock’n’roll all night…". Aga "Väljaheitmise" vorm ilmselt häiris lavastusprotsessis näitlejaid piisavalt, et neile ei jõudnud päriselt kohale, miks nad seda teevad ja kes nad on. Sellest on kahju. Sest ainest ja lugu isegi ju olnuks, kuigi ega leeduka originaaltükk ka ikka algusest lõpuni, läbi kolme vaatuse, põnev ole. Kaasaegse teatri üks olulisem tingimus on vist teatav süvatöö. Ja selles vormis elamine-hingamine. Selleks peab killu endast ohverdama. Tohutu tüki isegi. Lihtsalt varba märjaks tegemine ei ole selles maailmas ujumine. Ei Toompere ega Kalmeti jaoks.
