Peeter Helme: põrgu läheb lahti, kui tõde astub üle piiride
Kõik eelistavad oma arvamusmulle ümberlükkamatutele ja ideoloogiast sõltumatutele faktidele. See oli üsna lohutu mõttekäik. Eelkõige põhjusel, et tõesti, nii ongi. Aga ma hea meelega korjan Kaupo mõttekäigu siinkohal üles ja arendan seda edasi suunas, mis loodetavasti mõnda raadiokuulajat natukene lohutab. Jah, tõega on maailmas keeruline. Sellega käiakse ümber nagu soovimatu vaeslapsega – mõnitatakse ja alandatakse, sest tarvis pole teda kellelegi. Õigemini: teda on täpselt nagu soovimatut vaeslastki vaja kõige ropumate tööde tegemiseks. Konkreetsemalt öeldes: tõde kulub ära seda maailma käigus hoidvate teisaste protsesside jaoks. Pole ju võimalik teadustõdesid valdamata hoida käigus tehaseid, panna lendama lennukeid ja sõitma ronge või pidada ülal toimivat arstiabi. Seal on vaeslaps tõde vajalik ja vältimatu, kuid põrgu on lahti siis, kui tõde kipub üle oma piiride astuma ja tikub avalikku mõttevahetusse, poliitilisse debatti või – Issand ja tema inglid hoidku selle eest! – kui tõe abil tahaks keegi hakata riiki valitsema. Kõlab traagiliselt? Arvan, et sellega on nii ja naa. Nimelt nüüd me teame, kust tõde leida – mitte poliitikute suust, mitte deklaratiivsetest kõnedest ja arvamusartiklitest – vaid mujalt, kaugelt, perifeerseks surutud valdkondadest. Jah, teadusest, muidugi. Aga kindlasti ka kunstist. Kunstnikud on ju aegade algusest peale vaevanud oma pead nende kõige suuremate küsimuste üle: mis on elu mõte? kas on olemas absoluutset tõde või objektiivset ilu? kuidas tulla toime siin maailmas, mille üle valitsevad tülid, hädad ja väiklased ambitsioonid? kuidas tungida elu enese tuumani, puhastada välja see kõige tähtsam, mis on varjul igapäeva tüütute detailide kihi all? Nende ja paljude muude vaid esmapilgul kasutute, kokkuvõttes aga kõige tähtsamate asjadega maadeldes maadlemegi tõe endaga, avastame ja mõtestame seda ning õpime nõnda nägema tõde ka seal, kus see on varjatud valede kihi alla. Sest tõesti – tõde on olemas, ja just see, et ta on muutunud tänapäeva üha segasemaks kiskuva maailma suurte ja vägevate jaoks ebamugavaks, teeb tõe leidmise mitte ainult vajalikuks, vaid ka lihtsaks. Piisab vaid sellest, kui tõstame pilgu kõrgemale oma igapäeva kemplustest, astume sisse kunstigaleriisse, läheme kontserdile, loeme raamatut või vaatame mõnda head filmi, kui tõde varjust välja astub ja end nähtavaks muudab. Isegi kui see juhtub vaid vilksamisi, vaid korraks. Sellest piisab, et see maailm oleks jälle üks natukene parem paik.
