Peeter Helme: Holger Kaints on kirjutanud lahti ühe võimaliku vaate Eesti uuema ajaloo kõige valusamale perioodile
 Holger Kaints on ära teinud väga suure töö. Ja teinud selle meisterliku elegantsiga. Või elegantse meisterlikkusega. Ta on kirjutanud kolme ja poolesaja lehekülje peale lahti ühe võimaliku vaate Eesti uuema ajaloo kõige valusamale perioodile. Ning teinud seda empaatiaga, mis on isegi mingis mõttes hirmutav. Nimelt räägib Kaintsi „Uinuv maa“ kolmes jaos aastatest 1938, 1941 ja 1946. Teose keskmes on üks noor neiu nimega Rilma, kes abiellub 1938. aasta amnestiaga vabastatud kommunistiga ning satub nõnda talle võõrasse keskkonda. Neiu ise poliitikast ei huvitu, kuid tema abikaasa Jaagup on sirgjooneline ja karm kommunist, stalinist, kellele on võõrad kahtlused ja kes on täiesti kompromissitu tegelane. Ümbritsevale tegelikkusele eelistab ta oma fantaasiaid ega lase end oludest absoluutselt kõigutada. Troostitul 1946. aastal ütleb ta: „Nõukogude kord on kindlustunud ja mitte midagi muud oodata ei ole. Kõik peaksid juba ammu oma silmaga nägema, millised tohutud eelised sel kodanliku korra ees on.“ Rilma muidugi nii lihtne pole. Ta võib küll olla veidi lihtsameelne ja võtta temaga sündivat paratamatuste ahelana – ja võib-olla see ongi nii – kuid elu teeb korrektuure, sunnib teda seisma silmitsi erinevate inimestega, kes on kas sümpaatsed või ebasümpaatsed, hea- või pahatahtlikud, ausad või alatud sõltumata oma poliitilistest vaadetest. See ongi vahest Kaintsi raamatu kõige põnevam, ja mingis mõttes ka kõige poleemilisem osa. Nimelt astuvad raamatus kõrvaltegelastena üles ka tegelased, kelle prototüüpideks on meie ajaloos olulist rolli mänginud isikud. Ilmselt just soovist võtta endale kirjanduslik vabadus tegelaste psühholoogiliste portreede loomisel on Kaints otsustanud hoiduda sellest, et lasta tegelastel esineda enda nime all. Nii kohtame raamatu esimeses, 1938. jutustavas osas üht vasakpoolset kirjanikku, kes valutab Pärnu pargipingil istudes Jaagupile südant agulielanike pärast, mõni lehekülg hiljem lähevad aga Rilma ja Jaagup küll tuntud naistearstile ja punasele poeedile doktor Vaarikale, kellest saab mõni aasta hiljem Eesti esikommunist ning kes oma sümpaatse, avatud oleku ja südamlikkusega võlub küll Rilmat, kuid tekitab jälestust kõike kodanlikku põlgavas Jaagupis. Väga oluliseks tegelaseks saab aga Stepan Võlli – lihtsa olekuga, maailma realistlikult ning ideaale ja tegelikkus tasakaalus hoidev mees, kellel on aga 1946. aastaks rahva seas võigas kuulsus. Temas pole raske ära tunda meie oma kohalikku bolševistlikku timukat Boris Kummi. Stepan Võlli suust kõlavad ka raamatu vast kõige vaimukamad – ja samas süngemad – read, milles pole raske ära tunda parafraasi ühest hilisemast, ühe olulise riigimehe sõnadest: „Kodanlik sõnnik saab meie helge tuleviku põllurammuks. Paremini ei saagi öelda. Aamen. Na zdarovje!“
