Arvustus. Suur ja liigutav sõprus
Lootsin, et kui ma sõna "sõprus" ESTERisse sisse lasen, siis ilmuvad mu ette kümned kui mitte sajad teosed, mille pealkiri seda sõna sisaldab ja ma saan need raamatud välja võtta ja neid lähemalt uurides ammutada lisamaterjali käsiloleva essee ("Essee sõprusest", TLÜ kirjastus, 2011) tarvis. Paraku pidin pettuma. Eesti ilukirjanduse osas, millesse mul oli plaan kaevuda, leidsin vaid ühe teose, kus sõprus kaanelt vastu vaatas. Teine oli Lev Vidgopi ja Jakov Suhhotini 1965. aastal ilmunud "Suur ja liigutav sõprus. Lehekülgi Karl Marxi ja Friedrich Engelsi elust". Sain aru, et sel lihtsustatud viisil teema end mulle kätte ei anna ning et selleks, et eesti kaasaegsest kirjandusest Juhan Liivi "Käkimäe käole" võrdväärset ja võrreldavat, sõprusaadet ülimaks pidavat teost leida tulnuks mul läbi lugeda kõik, mis eesti keeles eales on ilmunud. Mis võimatu, see võimatu. Teadnuks ma siis "Noorest Undist", võinuks ma ehk oma loobumisotsuse ära muuta ja oma esseesse mõne rikastava mõttearenduse sisse poetada. Kuigi pealkirja järgi (ärgem uskugem neid!) peaks "Noores Undis" juttu tulema Mati Undist, pealegi veel noorest, on siin samavõrd ja palju juttu ka raamatu autorist Vaino Vahingust ja see, mis ta endast räägib, on tuhatkordselt sarnane sellega, mida taolised kirjutajad, päevikupidajad ja kirjakirjutajad ikka pajatada oskavad – kadedus ja kahjatsus, haletsus ja hellus ning kõik muu, mis pihtijal endal vee silma toob ja preestrit kulmu kortsutama paneb. Lugeja võib muidugi teha mõlemat. "Noor Unt" on veatu peegel, millest paistab vastu aeg, mil need dokumendid Vahingu ja teiste asjaomaste arhiivides säilitati (läinud aastasaja seitsmekümnendad), kokku koguti ja välja anti, kuid ennekõike on see lugu kahe mehe sõprusest, kes rohkem kui midagi muud – naisi, viina, raha, kuulsust – igatsevad teineteise seltsi. Matil on Vaino tuppa vaba sissepääs: "Ukselukk on sama, nii et sisse saad igal ajal." (lk 233). Ja kui ta juba korra sees on, siis võib ta endale köögis süüa teha ja puhvetist konjakit valada. Juhtub ka seda, et riided lähevad segi ja üks kannab teise jopet või laseb ära tuua mantli või raamatud, mis sõbra juurde jäetud või ununenud. Mis on minu, see ka sinu. Ja mul on kahju, et mind pole mitu, siis saaks ma sulle rohkem anda. Toda Montaigne´i teostumatut igatsust näivad kaks sõpra, Mati ja Vaino, täiel määral jagavat. Toon Montaigne´i tsitaadi siinkohal täies pikkuses ära – lugeja, loe. "Sest täiuslik sõprus, millest mina räägin, ei ole jagatav; igaüks annab end nii täielikult oma sõbrale, et tal ei jää enam midagi mujale jagada; otse vastupidi, ta on pahane, et teda ei ole kaks, kolm või neli ja et tal pole rohkem hingi ega rohkem tahteid, et kinkida need kõik sellel/e/ ühele inimesele." (Michel de Montaigne. "Esseed". Tõlkinud Kristiina Ross. Perioodika, 2001, lk 127.) Mõni päev pärast Pariisi terrorirünnakuid kuulsin CNNist uudist, kus räägiti sellest, et Pariisis olevat järsult tõusnud Hemingway "Pidu sinus eneses" läbimüük. Lugesin ka mina raamatu uuesti läbi. Ja olin üllatunud, päris jahmunud kohe. Ei leidnud ma sealt midagi sellist, mida võinuks tagasi tahta või mille kordumist taga igatseda. Vastupidi, Hemingway teos kubiseb pahatahtlikkusest ja otsesest õelusest teatud inimeste, põhiosas tollaste literaatide vastu. Milleks sellist pahna lugeda? Kas saab olla hästi kirjutatud halba raamatut? Minu arvates mitte. Ka "Noores Undis" on taolist materjali palju. Kuid see, mis "Peos" on n-ö kunstikavatsuslik, on siin vahetu ja varjamatu. Nagu võimur tahab võimu ja türann ohvreid, nii tahab kirjanik igavest elu. Ja ta läheb peast segi, kui näeb, et keegi teine, kes seda ei vääri – grafomaan, mittekirjanik – samuti kui temagi selle poole pürib. Asi läheb tõsiseks, kui Unt kirjutab teatriromaani "Via Regia", mille tegelased esinevad oma nimede all ja annab käsikirja asjaosalistele lugeda. Unt tahab kirjandust uuendada, kuid kohtab vastuseisu. Ei, mina nii ei öelnud, sa valetad, tegelikult see nii ei olnud. Ainus, kes säilitab külma verd, on Ain Kaalep, kes püüab leppimist ka teistesse sisendada. Kui oled korra kirjanduses sees, siis sind pole. Nimi ei tähenda sind. Nimi on märk, mitte inimene. Eos võib siin näha tänapäevaseid kohtuvaidlusi, muide, kohtuga ähvardatakse ka Unti. "Noor Unt" on kordustrükk Loomingu Raamatukogus 2004. aastal ilmunust. Kirjastus Tänapäev on sellele lisanud pildid. Paraku on piltide autorid tähistamata. Vähemalt esikaane foto puhul tulnuks seda teha. Pilt Undist kaalub üles sõnad, mis tema kohta on kirjutatud, mälestustes pajatatud või kuulujuttudest kõrva jäänud. Minu jaoks jäigi mõisatuseks, miks pommiplahvatused just Hemingway "Pidu sinu eneses" vastu huvi tekitasid. Aga mul oleks hea meel, kui "Noort Unti" uuesti loetaks. Täiesti ilma põhjuseta, lihtsalt niisama, lugemise enda pärast.
