Laur Keller: algul mängisime autos kooliparklas
Kuidas nii erinevad muusikud ühes ansamblis lõpetasid? Saime kokku 2015. aasta sügisel. Avastasime, et meil olid olemas peaaegu kõik pillid vaskpillikvinteti loomiseks. Koostöö algas sellest, et eelmisel sügisel tulid ka Kaspar ja Villem Tallinnasse õppima. Mis eristab teie kvintetti teistest sarnastest kooslustest? Me ei ole nii akadeemilised. Teeme nalja, ajame publikuga juttu – nii on kontserdid mõnusad meile ja kuulajatele. Inimesed naeravad ja naudivad meie esinemisi. Peale selle on meil bändis flüügelhorn ja liikmetereas ka superstaar Jaan Mesi. Brassersi kõige meeldejäävam lugu? Kõik ei kannata kirjasulge. (Naerab.) Kõige eredamalt on meeles kontsert eelmise aasta novembris õpilasesinduste liidu koosolekult. Meid võeti juba niigi ülisoojalt vastu, aga kui nende endi hümn esitusele tuli, tõusid tuurid veelgi, osa seltskonnast tormas lavale laulma ja tantsima. Teine tore mälestus oli bändiproov muusikakeskkooli ballil esinemiseks – kuna tühja klassi harjutamiseks ei olnud, mängisime Enri autos. Kooliparklas hakkas aga igav, mistõttu suundusime oma esimese ja seni viimasele parklakontserdile Jannseni kaubamaja ees. Millal teid taas parklas kuuleb? Ja üldse? Kehtna kontsert on praegu üks suuremaid esinemisi. Tuleb kindlasti suur õhtu, oodata saab kaunilt kõlavat klassikalist muusikat tippnimedelt renessansist impressionismini. Kirikus muidugi suuremat naljatamist ei tule, aga ootame ise huviga seda kontserti, sest suurte võlvide all kõlavad vaskpillid eriti võimsalt. Ansambli tulevik on lahedatena jätkamine, kindlasti tuleb mõni eksklusiivne autokontsert kaubanduskeskuse parklas. Peame palju pilli harjutama, aga kui tekib tüdimus, paneme pasunad vähemalt Brassersi jaoks kotti.  Jaan Mesi (trompet) Laur Keller (trompet) Villem Endel Tiits (flüügelhorn) Kaspar-Oskar Kramp (tromboon) Enri Remmelgas (tuuba) 
