Ott Kadarik: arhitektid ei anna alla enne, kui kõik liigne on kadunud
Te olete edukas arhitektuuribüroo Kadarik Tüür Arhitektid. Miks te üldse teatriga tegelete? Mida see väljendusvahendina teile annab?  Ott Kadarik: Vaheldust. Me oleme Jaanusega (lavastaja Jaanus Rohumaa - toim.) kunagi varem teinud ühe lavastuse ("Noor Eesti" 2011. aastal Rakvere Teatris - toim.), Mihkel Tüür ja disainer Uku-Kristjan Küttis olid samuti meeskonnas. See oli päris hea vahepala maja tegemisele. Maja tegemine võtab tohutult aega, et paberilt loodusesse jõuda. Teater on lihtne, saab valmis paari kuuga. Siin on materjalid ka hoopis teised, võimalused lihtsamad. Seekord võtsime Raul Kalvo ka kampa, kes tegelikult ei ole meie büroost, vaid iseseisev ühik.   Kas teie jaoks on kuidagi tähenduslik, et Lavaaugus, kuhu on 50 aastat teatrimaja oodatud, on nüüd telk?  Raul Kalvo: Me ei ole kunagi siin maja asendanud. Mingit sümbolistlikku majategemist siin sees ei ole. Kadarik: See on pigem teatri ambitsioon, selle peale nii mõelda. Põhimõtteliselt oli see meie jaoks ebaemotsionaalne. Võtsime Jaanuse käest lähteülesande, saime tingimused, tegime sellise asja. Mingit tohutut taaka ja hingevaeva ei saa endale lubada.   Kuidas teatriprotsess erineb era-, äri- või avaliku hoonega tegelemisest? Kadarik: Ei erinegi. On tellija rollis olev inimene, tavaliselt lavastaja, ja funktsioonid, mis on vaja ära täita. Arhitekt on konflikti lahendaja – on probleem, mis on vaja lahendada. Kui arhitektil on sealjuures oma nägemus, kuidas luua ruum, mis oleks veel fenomenaalne, siis on kõik eriti hästi. Teatritegemise juures on huvitav kiirus, läbimõtlemise aeg, katsetamine. Meie tuleme mingitest eepilistest ajavahemikest, kus me tegeleme ühe asjaga seitse aastat iga päev. Teatris asjad muutuvad kogu aeg. See on hästi tore – selline protsess, kus sa saad seda ruumi reaalajas juhtida sõnade ja kätega. Nii teater kui arhitektuur on ruumikunst. Peaaegu kõik elemendid on samad: plaanid, vaated, lõiked, kolmemõõtmeline mudel, valgus, funktsioonid. Mingit vahet ei ole. Kalvo: Arhitektuuris sa lepid asju kokku jooksvalt, paberi peal ja siis viid mateeriasse. Teatris me vaatame füüsiliselt asju läbi, keegi ei pane näitlejaid paberi peal paika. Samuti on kasutus ehk erinev. Ma arvan, et sa mõtled teatri puhul teistele asjadele kui hoone puhul. Et igast lavapunktist oleks kõik hästi vaadeldav jne. Selliseid probleeme on. Kadarik: Jah, selliseid pisiasju on küll. Seda on aja jooksul vigade kaudu õpitud, et kõige tähtsamad on ikkagi näitlejad, mitte kujundus. Jaanusel on olnud mingit naljakat julgust eksperimenteerida kontekstiväliste inimestega, kes tegelikult ei tea kõiki neid asju. Oht, et midagi nässu läheb, on päris suur. Jaanus on selle riski võtnud. Ma loodan, et seekord läheb sama hästi kui eelmine kord.   Eelmine kord te saite selle riski võtmise eest preemia.  Kadarik: Jõudsime teatripreemia nominentide hulka, aga preemiat ennast ei saanud. Saime arhitektuuripreemia puidukasutuse eest. Rakvere Teatri „Noor Eesti” suvelava on meie üks kõige enim publitseeritud objekte. Kuskil Hiinas liigub see raamatust raamatusse.   Vanalinn on omamoodi keskkond, nüüd on siin mingi isoleeritud ruum, mis välistab kogu vanalinna ilu.  Kalvo: Vanalinna ilul pole lavastusega väga palju pistmist. Kadarik: Suvelavastustes on siin läbivaks teemaks olnud vanalinn kui dekoratsioon. Siin on nüüd täiesti teistmoodi.   Teie eesmärk oli luua oma maailm?  Kadarik: Jah, see oli üks lähteülesanne, et saaksime täiesti pimeda, välisruumist eraldatud ruumi erinevate meeleolude loomiseks. Et väliskeskkond poleks nii aktiivne. Kalvo: Ilmselt on ka vaatajale parem, kui etenduse ajal ei saja vihma. Kadarik: Eesmärk oli luua fenomen, teistsugune maailm. Keskkonna tegemine on alati selline, et ta peab tunduma usutav ja teiseks abstraheerima võimalikult palju, et ei tekiks sellist tavalist, jutustavat teatridekoratsiooni. Nokkisime end ka kostüümiloome vahele – Mae Kivilo on õnneks väga tore, tema omakorda andis head nõu, kuidas lava teha, dialoog oli päris hea. Võibolla sellepärast Jaanus pöördubki arhitektide poole, et siin on abstraheerimise moment oluline – arhitektid ei anna alla enne, kui kõik liigne on kadunud. Et see oleks kujundina puhas, lihtne, mitte väga jutustav ja teatraalne. Jutustavust ja eklektilisust tuleks taandada. Kalvo: Samas on huvitav, kas abstraktne ruum on näitlejale kergem või raskem? Kui on väga narratiivne ruum, siis ta saab öelda, et ta on nüüd metsas. Kadarik: Ma arvan, et näitlejad on professionaalid ja neil on ükskõik. Nad saavad telliskivi ka metsaks mängida.   See lavakujundus tundub väga funktsionaalne – väga liigutatav, muudetav, kasutatav.  Kalvo: Me jätsime sisuliselt dekoratsioonid ära, abstraheerisime ainult kasutatava osa, funktsioonid. Nii vähe, kui võimalik. Me oleks ju võinud hakata puudele lehti panema, aga jätsime alles ainult puu funktsiooni. Kadarik: Misasi mets on? Milline keskkond see on? Milline tihedus tal on? Milline on ta funktsioon? See on arhitekti esimese kursuse ülesanne, abstraheerida puud. Kalvo: Selle lava omapära on, et seal ei ole kuhugi midagi ära viia. Needsamad puud peavad täitma nii puu kui lühtri ja pilvede rolli. Me ei saanud võtta ühte objekti ja asendada seda teisega. Erinevas positsioonis täidab see (element) erinevat funktsiooni. Või peaks olema erineva tähendusega. Näiteks kuubikud täidavad ka eesriide funktsiooni. Pärast esimest vaatust korjatakse need ära, mis on ka sümboolne.   Kogu see mets koosneb 14 km nöörist ja 1,2 km riputusnöörist. Milliseid tehnilisi väljakutseid selle lava loomisel oli?  Kalvo: Väljakutse oli langevad objektid - puu leiab oma vormi siis, kui see on lõpuni all. Mitte-staatilist objekti on veidi keeruline ette projekteerida. Köitega oli kõik pisut ennustamatu, ehkki natuke me simuleerisime seda olukorda ette. Lõplik vorm ja see, kuidas ta hoidma hakkab, selgus siis, kui hakati seda kokku panema. Esimeste puudega kohandasime sidumismeetodeid ja seda, mis millega kokku läheb. Kadarik: Vanasti mõeldi välja kirikuvõlve sarnasel meetodil – tehti rippuvad nööripuntrad, kust saadi kaarte geomeetria. Kooliaja algteadmised, kuidas seda köiepundart vaadelda, olid kasuks. See tundus olevat kõige lihtsam viis, kuidas saada mingisuguse metsatihedusega asja üldse luua.   Kui palju tekst teid juhendas? See on Shakespeare'i üks mängitumaid tekste, mida on üle maailma lavastatud väga erinevates lavakujundustes. Kas te vaatasite, mida varem on tehtud?  Kalvo: Meil pole ilmselt sellist taaka, et peaks teisi lavakujundusi vaatama. Pigem tulid need asjad  Jaanuse, mitte teksti kaudu. Eks meil kõigil on see tekst oma peas hoopis isemoodi. 
