Jürgen Rooste luuletus: Päikeseloojanguümin
PÄIKESELOOJANGUÜMIN   mingi jälk tardumus-kurbus-viha imeb end mu lollaka südame külge kuramuse parasiit   kuidas armastada oma imeilusat kodumaad kuidas mitte armastada oma imeilusat kodumaad   sellest kõneleb me uus käsiraamat: "Küll on jäledaid paiku: Sõrve säärest Narva-Jõesuusse ja tagasi"   ma olen vahel imelik vahel tuleb mul pääle siuke kummaline kuum armastuselaine   armastan isegi seda jommis jalkasärgiga tüüpi kes poes kõva häälega ütleb   (ajakirjast pilte vaadates): näe nüüd raisk on juba Kroonikas ka neegrid   sest päriselt lähme me ju sellele neegrile sellele pedele appi kui talle keegi liiga teeb eks   päriselt on kõik hääd ainult mina olen paha   mu südame küljes ripub mingi ükskõiksus kurbus   ja viha ja ma tahan kuskile ära minna nagu vana elevant   rännata rannikule ja sääl ühel õhtul kui päike loojub   ka ise looja karja minna
